Päevaintervjuu: Enno Tammer raiub raamatuid

Ajakirjanduslegend, end otsapidi virulaseks pidav Enno Tammer on viimase poolteise aasta jooksul üllitanud kolm raamatut ja lõpetanud Nelli Teataja toimetamise. Veebruaris on lettidele jõudmas tema uus üllitis - “Elu jõud”.

Kas olete pärast koondamist Eesti Päevalehest ajakirjandusele lõplikult selja pööranud?

Mul pole tegevuse puudust ning kindlasti on minu raamatud selle jätk, mida tegin ajakirjanduses. Minu jaoks on täna huvitav mõelda projektide kaupa. Ja projekte on selleks aastaks nii palju, et ei tea, kuidas end sellest läbi närin.

Teine häda on, et kuna nii mõnigi kavandatav projekt kipub olema piisavalt töömahukas ja vajab palju abistavaid kaastegijaid, peaks nende ilmutamiseks justkui ka raha kerjamisega tegelema.

Paraku on mõni projekt ses mõttes naljakas, et pole kohta, kust raha küsida. Olen oma mõtisklustes jõudnud sinna, et kultuurikapitali juures on puudu ajakirjanduse sihtkapital. Enne punavõimu tulekut selline sihtkapital Eestis ka tegutses.

Kui vaatasin kulka auhindade jagamist, mõtlesin sama.

Klassikalises mõttes on mu projektid - aastaraamatud, kogumikud - ju ajakirjandus. Ning ju see tekitab kultuuriraha jagajates kerget üleolekut või põlastust.

Teisalt aga minu tagasihoidlikul hinnangul on mõni neist ehk ka nii-öelda riiklikult oluline. Kas või kava kujundada ilmuvast raamatust “Elu jõud. Tuntud eestlaste elulood” omaette sari. Kas või aastaraamatusarja “Kes? Mis?Kus?” elushoidmine. Kui võtta, et selle sama sarja eriväljaanne oli “10 aastat uut Eestit”, siis sisuliselt on Eesti Vabariigi tähenduslik kronoloogia raamatutes alates 1991. aastast.

Ühe ligi 500-leheküljelise aastaraamatu “Kes?Mis?Kus?” korralik ettevalmistamine tähendab üle kolmekümne inimese tööd. Kõik see kokku maksab. Ei pea seda küll imelikuks, kui riik vähekegi toetaks oma lähiajaloo mõtestatud fikseerimist.

Teie abikaasa Tiina on kirjastuse Tänapäev juht. Kas ilma temata poleks need raamatud ilmunud?

Kui need projektid ei pakuks kirjastusele huvi, siis ta nendega ei tegeleks. Tiina on väga ratsionaalne kriitik ja kisub pidevalt mu uitmõtete indu alla. Nii et iga mõtte taha ta kirjastajana polegi tulnud.

Praegu, aasta hakul, on mul mõni plaan tema nõusolekuga. Näis, mis õnnestub.

Räägime sellest, mis ei õnnestunud - püüd muuta Nelli Teataja tõsiseltvõetavaks väljaandeks läks ju untsu.

Ei kibele ütlema, et see nii väga ebaõnnestus. Teadsin, mida teen ja mida tahan. Avanes võimalus proovida paari mind huvitanud ajakirjanduslikku vormivõtet või trikki. Kas või näiteks midagi sellist, mida praegu televisioonis teevad Juur ja Oja.

Ka trükiajakirjanduses võiks olla üks nn Ärapanija külg. Aga teistmoodi kui teles - võitjad, kaotajad, mingid naljakad küsimused, mis jäävad nädala jooksul õhku. Selle lehekese edasiarendamiseks oleks vähemalt pool miljonit vaja olnud. Seda ei antud ning nii mu põgus katsetus lõppes.

Väidetakse: ajakirjandust ei saa kaante vahele suruda, ajakirjandus on aja kirjandus, raamatud aga midagi muud ja kõrgemat.

Olen raudselt veendunud, et ka ajakirjanduslikul tekstil võib olla päevast püsivam väärtus. Ajakirjanikelt ilmub kogu ilmas igat sorti kogumikke. Oma raamatutes olen kasutanud erinevaid võtteid. Näiteks veebruaris 2003 ilmunud “Mälu võim” sisaldas nii täiesti uut seniavaldamata teksti kui ka vanu tekste värskete selgitustega.

Aga “Elu jõud” on oma elulugudega midagi hoopis erisugust.

Mis mõte on läbi elada teiste inimeste elusid?

Tõesti, elasin läbi, et neid mõista. Kõigil uue raamatu kangelastel on vapustavaid emotsionaalseid kogemusi. Näiteks kuidas Kaljo Kiisk, tuntud virulane ja kingsepp, pidi nõukogude ajal varjama, et oli 17-aastasena Saksa sõjaväes. Või kuidas Valve Kirsipuu pidi oma läände pagenud isa varjama. Müstilised kogemused…

Aga miks neid kogun, avaldada püüan? Võtsin sarja ikka ette vist mingist missioonitundest. On ju palju inimesi, kelle elu lood, (kirjuta see lahku!) väärivad fikseerimist, jäädvustamist. Ja seda enne, kui jäävad vaid mälestused.

Kas meie varakapitalistlik ühiskond mõistab seda missiooni?

Ma ei mõtle, kas mõistab või ei. See pole minu küsimus. Püüan jäädvustada.

Kas olete tegevajakirjandusele igaveseks joone alla tõmmanud?

Ma ei käi ajakirjandusväljaandjate uste taga mangumas: võtke mind tööle. Ma ei ole ju ka enam särasilmne noor reporter, kes tormab ühelt pressikonverentsilt teisele, et üles tähendada tähtsate inimeste mõtteid. Korralikul reporteril peab olema silmades sära ja hinges uudistenälg. Tunnistan, et mul ei ole enam seda nälga. See on üle läinud. Vähemalt praegu.

Teisalt on minu jaoks ka selge, et mu koondamise taga olnud seltsimehed on suutnud minu ümber kujundada neile soodsa fooni - Tammer niisugune, Tammer naasugune. See kujundatud foon aga tähendab, et püüan nökerdada mingil omal rajal. Neil oma lõbu, mul oma. Ning igavene pole meist keegi.

Kuid samas ei ole ma kunagi välistanud mingitel selgetel alustel millegi kirjutamist või toimetamist - Siku määratluse kohaselt siis tegevajakirjanduses.

Mida arvate tänasest eesti ajakirjandusest ilma Tammerita?

Ma pole see vend, kes tahaks kiruda Eesti ajakirjandust ning maailmarevolutsiooni tähenduses ei ole mingitki vahet kas Tammeriga või Tammerita. Kui mind midagi häirib, siis hästi üldiselt öeldes: midagi on mäda, kui rahva usaldus ajakirjanduse vastu on langenud nii madalale nagu praegu.

Millisena näete sel taustal maakonnalehe rolli?

Maakonnaleht peab olema inimese ligidal. Teadma oma inimest. Ta peab oskama oma lugejale nii ligidal olla, et tollel tekiks tunne - kui ma täna maakonnalehte ei saa, on midagi puudu. See on selge, intiimne, kodune ja siiras suhe. Ka siis, kui sa kellelegi lajatad.

Palju teie toimetamised Virumaale ulatuvad?

Mul on Virumaal ämm-äi, naiseõde-õemees oma lastega ning väga häid sõpru-tuttavaid. Ma käin Virumaal pidevalt. Rääkimata siis sellest, et aasta-aastalt kasvab aeg, mil elan-olen Letipeal maa-, mere- ja suvekodus. Ma ei välista, et asjaolude soodsa kokkulangemise korral võib suvekodust kunagi ka talvekodu, et mitte öelda päriskodu saada.

Kas laulate enesele enne und jätkuvalt Jaan Tätte laulu “Olen homme parem, kui olin täna…”?

Loomulikult. See on nii hea laul. Kuid et üks selle aasta raamatukavadest kannab tinglikku tööpealkirja “Nõuka aeg”, siis laulan ka oma pikaaegset lemmikut: “Kased valged, haavad hallid/ toomeokstel tuhat õit/ kodumaa sa ikka kallis/ teist ei sellist leida või...”