Mis tunne on kohtuda lapsepõlve mängukaaslastega sel kombel, et üks on ühel, teine teisel pool trelle? Tallinna vanglas töötav Kadrina Keskkooli vilistalane Kristo Konks (25) on selle üle mitu korda pead murdnud, sest tema kinnipidamisasutuses kannavad oma karistust ka Lääne-Virumaa kurjategijad.
Päevaintervjuu: Kas vanglasse ekskursioonile?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kust tuli mõte vanglasse tööle minna?
Kui Kadrinas kooli lõpetasin, püüdsin arvutiasjandusega tegelema hakata, aga ei saanud sisse. Siis müüsin aasta aega hulgilaos alkoholi. Lõpuks tulin ühe sugulase soovitusel Tallinna korrektsiooni õppima. Ta väitis, et politseitöö pole nii huvitav kui vangalaametniku oma. Nüüd võin ka ise öelda - nii see ongi.
Kuidas lähedased võtsid vastu teate, et teist saab vangivalvur?
Vanemad ei öelnud midagi. Aga sõbrad-tuttavad küsisid küll, et miks vangivalvuriks õppida? Kas tõesti midagi muud pole teha? Siis selgitasin: minust ei saa valvur, vaid vanglaametnik. Ikka oli sõpradele arusaamatu, et miks selline amet. Ent ise olen rahul, näen, et vangla areneb ja mina koos sellega.
Mis tööd te vanglas teete, kui te valvur pole?
Mu täpne ametinimetus on järelevalveosakonna peaspetsialist. Ma koordineerin ja analüüsin sisevalve toimkondade tööd. Samuti hoian silma peal kinnipeetavatele pakkide toomisel. Ka kinnipeetavatele lubatud kokkusaamised sugulaste, lähedastega on minu vastutuse all.
Minu ülesanne on teha tihedalt koostööd julgeolekuosakonnaga ehk siis vangla mõistes vanglapolitseiga. See kõik on üks suur informatsiooni kogumine ja seejärel tegutsemine. Minu ülesanne on eelkõige informatsiooni leida-edastada. Ja nende asi on selle info alusel tegutseda, et vanglas oleks kord majas.
Mida keelatut siis püütakse sisse tuua?
Eks ikka eelkõige mobiiltelefone ja narkootikume. Linnades püütakse keelatut eelkõige üle aia visata. Ja linnas ei ole võimalust vanglat kuhugi tühermaale ehitada, et keegi ligidale ei pääseks. Eks me püüa jälle seaduserikkumist võimalikult raskeks teha. Oleme aedu kõrgemaks ehitanud, kaameraid paigutanud. Aga kinnipeetavatel ei ole ju midagi muud teha, kui kogu aeg uusi kavalusi välja mõelda.
Kas teil on meeles oma esimene vanglaskäik?
See oli akadeemia esimesel kursusel. Mäletan, käisime suure grupiga ja trellide vahelt tuli suur kisa. Meid sõimati nii eesti kui ka vene keeles. See on alati kinnipeetavate esimene reaktsioon võõrastele. Nad püüavad märku anda, et siin on võõrastel ohtlik olla. Ka siis, kui praktikal oled, katsetatakse sinu pingetaluvust igal hetkel. Et kas oled nõrk, kas murdud ja annad kinnipeetavatele järele.
Kuidas see proovilepanek käib?
Eelkõige püütakse sind ära rääkida. Püütakse välja kaubelda eriõigusi kas või kuskil keelatud piirkonnas liikumiseks. Küsitakse igasuguseid asju. Näiteks küsitakse suitsu. Ja kes suitsu annab, selle kohta levib kohe info - temaga on võimalik ka muus osas kaupa teha.
Kuidas mitte järele anda?
Kõige tähtsam on rääkida kinnipeetavaga vaid tööst tulenevat juttu.
Kas ähvardatakse ka?
Alguse rohkem, hiljem vähem. Kui oled vanglas mõnda aega töötanud, siis enam mitte. Sind juba tuntakse. Aga ikka juhtub, töö ju selline. Politseinikke ähvardatakse ka. Oluline on hoida ametlikke suhteid. Aga teiselt poolt on meie eesmärk kinnipeetavaid kasvatada. Kui nendega inimlikul tasandil ei suhtle, siis nad ei pruugi end muuta.
Aga kust see piir läheb?
Inimliku suhtlemise jaoks on vanglates nii sotsiaalosakond kui ka kinnipeetavate kontaktisikud, kes lahendavad otseselt nende probleeme ja suhtlevad. Loomulikult on kinnipeetavatel suhtlusnälg, nad tahavad lihtsalt rääkida. Nad tuleb ära kuulata, ei tohi ise agressiivseks minna. Just agressiivsetele kinnipeetavatele mõjub, kui oled ise maru rahulik. Kinnipeetavad on samuti inimesed, erinevad nagu igaüks meist.
Ja lisaks - kõik tuleb tööga. Kui tuled siia otse koolist, ei tea sa veel midagi. Kogu õppimine algab siin praktikas uuesti peale.
Tundub, et olete vanglas teinud kolme aastaga kiiret karjääri.
Meie jaoks oli võib-olla soodne see, et tulime, kui vahetusid põlvkonnad, hakkasid toimuma reformid. Vahetati juhtkondi ja nende järel ka teisi spetsialiste. Ma töötasin üle aasta inspektorina ja mu kuupalk oli 3220 krooni kätte. Hiljem tuli tõus. Osa noori vanglaametnikke on aga kohe direktoriks saanud. Tänastel noortel ja haritud vanglaametnikel tuleb tõenäoliselt rohkem vaeva näha, sest kõik juhtkonnad on uue kooli inimestega juba täidetud.
Kas uute meeste tulekuga muutusid kinnised vanglad ka avatumaks?
Kindlasti. Vanglatest on rohkem juttu, siin käiakse rohkem külas. Oli isegi projekt, mille raames käisid koolilapsed siin ekskursioonil. Et näha oma silmaga, milline on vangla, kuhu võib ka ise sattuda, kui ei pea kinni ühiskonna normidest. Ja ekskursioone on siin palju käinud´, alates põhikoolidest kuni asutusteni välja.
Mis vanglas ekskursante kõige rohkem üllatab?
Ehmatab, et siin on suhteliselt head tingimused. Inimesed arvavad, et kinnipeetav peaks olema võimalikult kehvades oludes. Et vaid vett ja leiba, ei muud midagi. Kui aga võrrelda meie vanglaid muu ilmaga, siis seal on suisa hotellid. Ja inimesi üllatab ka see, et vanglaametnikud kõnnivad kinnipeetavate keskel ringi. Kui aga tüdrukud kuulevad, et mõnes ruumis on eluaegsed, siis kargavad nad kohe uksest eemale
Kas olete vanglast väljaspool kohtunud ka endiste kinnipeetavatega?
Tavaliselt näevad endised kinnipeetavad sind ise enne, ütlevad tere või privet ja ongi kõik.
Vangla on karm ja tõsine koht. Kas vahel nalja ka saab?
Meil Tallinna vanglas on väga hea ametnike seltskond. Rõõmsameelne ja aktiivne. Ja vahel harva, kui mõni tagasilöök tuleb, siis proovime kindlasti üksteist aidata. Kindlasti aitavad palju ka kaasa vanemad kolleegid, nendelt nõu küsimine kulub ka alati marjaks ära.
Kas olete vanglas ka tuttavaid kohanud?
Praeguse korra järgi tulevad Lääne-Viru kinnipeetavad karistust kandma just Tallinna vanglasse, nii et ka Kadrina poisse on siit läbi käinud. Nii oma maja tagant kui kaugemalt. Ka praeguse seisuga on siin kaks poissi kodu ligidalt.
Kas lapsepõlvetuttavatest kinnipeetavatega on raskem asju ajada?
Ei ole. Minu arust on kinnipeetav vaid kinnipeetav, pole vahet, kes ta on. Ja teiseks tuleb alati juhtkonda teavitada sellest, et vanglasse on sattunud mõni lähedane või tuttav inimene. Kui see kunagine lähedus hakkab tööd segama, saab inimese teise kohta ümber paigutada.
Kas vangla parandab?
Kui, siis väheseid. Ma olen seisukohal, et kõiki, kes seadusega pahuksisse läinud, ei ole vaja kinni panna, sest see neid ei päästa. On ju juhuseid, kus inimene istub kinni selle eest, et tulistas jahipüssist enesekaitseks kellegi suunas. Tegi seda esimest korda elus. Aga ta on pandud luku taha praktiliselt samade paragrahvide järgi kui paadunud mõrvar
Ikka arvatakse, et paneme inimese kinni ja asi tahe. Kas aga vangi panemine on tõesti ainus, mida annab teha? Kas meie ühiskond arvabki vaid seda, et paneme inimese kinni ning probleem laheneb? Kui laheneb, siis pigem vaid mõneks ajaks.
Kas vanglaametnike maine on Eestis tõusnud?
Tõuseb tasapisi. Vanemad kolleegid on rääkinud, et vanglaametnikuks olemine oli kunagi mainekam kui politseimundri kandmine. Ka töötasu oli parem. Ma loodan, et ka meie töötasu tõuseb lähemal ajal samale tasemele kui politseinike oma. Tõesti, politseiniku tööd on rohkem näha, ta on rahva keskel, meie aga müüride taga. Ent samas meid tuntakse juba vormist ära, öeldakse - näe vanglaametnik läheb. Ja seda öeldakse tunnustavalt.