Samal teemal - VT 11. veebruar: Haisevad kodutud otsivad bussijaamast sooja ja Mida teha haisva kodanikuga.
Arvamus: Vaba mees haiseb, kus tahab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eilne Virumaa Teataja ajas rahva haisu üle vaidlema. Arvamusi vahetati nii internetis, kodudes-kohvikutes kui ka telefonikõnedes maakonnalehe toimetusse. Teemaks, kas kodutud haisevad või mitte.
Ja et suureks arvamiseks juba läks, arvan minagi - näiteks nii: keelake haisud! Nii mind kui ka mitut põlve mu esivanemaid on juba 1921. aastast saati terroriseerinud hais nimega Chanel Nr 5. Alati, kui seda tunnen, mõtlen - äkki peaks kutsuma politsei. Chaneliga on võideldud üle kaheksakümne aasta, paraku tulemusteta.
Lisaks mõtlen korra- ja õiguskaitseorganitesse pöördumise peale siis, kui mu nina riivavad Yves St Laurenti Opium, Gucci Rush ja Christian Diori Addict. Rääkimata teistest lõhnarünnaku abivahenditest.
Jah, maailm on lõhna- ja haisurikas. Kes saab kõri- ja ninakrambi, kui sinna ulatuvad laudast tulevad aroomid. Teine aga teeb autoakna laudast möödumise ajaks hoopis lahti, sest sõõrmeid kõditavad lõhnamolekulid meenutavad lapsepõlve vanaema juures.
Üks sööb hoolega ja kahe suupoolega küüslauku ning paneb seejärel mõne kaaskodaniku peaaegu et öökima. Teisele teatab kaasvestleja suust hoovav küüslauguaroom seda, et tegemist on oma tervise eest hoolitseva inimesega.
Ja lõppude lõpuks on igal vaba riigi vabal kodanikul võimalik väita: vaba mees haiseb, kus tahab. Sest - kellele lõhn, kellele hais, kellele tütar, kellele ema. Eelistused on erinevad.
Probleem on hoopis teine, mitte hais, vaid kodutud ja keldrikorterites elavad kodanikud, kelle riided võivad tõesti endaga kanda harjumatuid aroome.
Tõesti, on inimesi, keda need aroomid häirivad. Ent samas - kuni kusagil pole täpselt kirjas, milliseid aroome võib omada ja milliseid mitte, on igati seadusevastane ka nende inimeste ahistamine.
Seega pole kellelgi - ei turvameestel ega politseil õigust neid õnnetuid inimesi bussijaamadest ega kauplustest ära saata. Me ei saada ju teatrist ära Chaneliga ülevalatud naisterahvast. Isegi siis mitte, kui mõnele meeskodanikule tema levitatav aroom ei meeldi.
Järgmine inimeste ahistamise etapp oleks siis ju näo järgi - kui sul on piklik nägu, võid poodi tulla, kui aga ümmargune, siis aidaa.
Vaba ühiskond tähendab vabadust kõigile, mitte ainult valitutele. Seega - rohkem tolerantsi, kodanikud.
Ja teiselt poolt on selles haisudebatis kindlasti mõtteainet linnavalitsusele ja sotsiaaltöötajatele - et kus ja kuidas saab end ikkagi pesta inimene, kellel pole kodu, dushist rääkimata.