Reportaazh: Miks reporter Brüsselis sugu muutis

Reporter Rein muutis sugu ja identiteeti. Ta hakkas europarlamendi valimiste eel tädi Maaliks. Pigem küll hingelt ja mitte ihult. Sest eks öelnud ju president Lennart Meri kunagi oma kuldsed sõnad - euroasi peab olema nii lihtne ja selge asi, et isegi tädi Maali sellest aru saaks. Et arusaamine europarlamenti valimisest oleks selgemast selgem, astus Maali hingega Rein lennukisse ning võttis suuna europealinna Brüsseli poole.

“Jumalukene, ongi Brüssel,” ohkab Maali hiigelsuures lennujaamas, mis tema arusaamist mööda on isegi suurem, kui Punane väljak kunagise impeeriumi pealinnas. Maali silmad on suured kui tõllarattad. Hinges euroelevus.

Üle hiigellennuvälja saali kulgevad iseliikuvad kõnniteed. Liiguvad ise, ilma lükkamata. Astu peale ja sõida. Maalile meenub lapsepõlveraamat “Totu Päikeselinnas,” kus olid liikuvad teed. Ju loetakse ka Brüsselis Totu-lugusid, arvab Maali, haarab kohvri, astub tee otsa peale. See vurab europealinna poole.

Ümberringi on nii säravad ja puhtad ja läikivad koridorid, et reisijate koerte jalad vajuvad nende peal laiali, igaüks ise suunda. Siuh, ongi peni pikali. Nagu lehm libedal jääl. Tädi Maalile meenub Eesti minek Euroopasse. Justkui vasikas, silmad suured, jalad libedal pinnal värisemas.

Lollus suhu tagasi

Brüssel on Euroopa Liidu keskpunkt, kuulutab suur plakat. Maali jääb mõttesse. Mis pagana keskpunkt! Loll jutt suhu tagasi, tahaks Maali hüüda. Ent ei sobi - ikkagi kultuurne europealinn. Aga plakatijoonistajal oli küll geograafia koolis üks või isegi allapoole nulli, arvab Maali pahuralt. Tõmbab rätiku sõlme kõvemini kinni.

Euroopa Liidu keskpunkt peaks olema Varssavi või Praha, tuleb Maalile maakaart silme ette. Pealegi oleks sinna Eestist märksa lähem sõita. Süda läheks lennukis vaid üks kord pahaks, mitte aga kaks korda nagu pika Brüsseli reisi ajal.

Ja loomulikult võiks siis ka europarlament asuda kas Prahas või Varssavis. Umbes samal kombel nagu nüüd asutakse nii Brüsselis, Strasbourgis kui ka Luxembourgis korraga. Selline on Maali euroreformi mõte. Maali on selle mõtte üle uhke, sest eks ütle ka presidendihärra (kuigi ei tule meelde, milline), et eestlased peavad Brüsselis ikka oma asja ajama.

Palee kui mõistatus

Maali on Kremli Kongresside palees käinud küll. Ekskursioonil. Pärast ostis veel Arbatilt bulgaaria duhhiisid koju viimiseks. Maalil on meeles, et Kongresside Palee oli selge sotiga maja. Lähed sisse ja satudki otse kongressiruumi, kus Brezhnev pidevalt puldis kõnet peab. Ja oligi asi tahe.

Aga europarlamendi maja! Oh sa taevane ime ja paganate pelgupaik! Maali astub peauksest sisse. Tegelikult teeb ta seda neli korda, sest kõik peamised uksed osutuvad valedeks. Aga ükski asjapulk ei oska öelda, milline peauks see õige on.

Viimaks on Maali kott pommiotsijaga üle käidud ning sildike välismaa keelse sõnaga “külaline” rinda riputatud. Eurosilt meenutab Maalile seda silti, mis Eestis ta Puniku kõrva küljes on.

Algab uus orienteerumine, hullem kui pimedas toas musta kassi otsimine. Üks turvategelane ütleb, et mine otse ja vasakule. Teine soovitab, et mine tagasi ja paremale, kolmas ametnik soovitab liftiga sõita ja siis korpuse B kaheksanda tiiva vasakust äärest, rohelise lillepoti juurest õiget tuba otsida.

Maali teeb nii, kuis targad Brüsseli onud ja tädid õpetavad, aga ikka ei leia üles seda tuba, kus kõigi maade maalidele tarkuse jagamine ehk seminar toimub. Maali istub siis ühe hiigelkoridori veeres pingi peale ja nutab natuke. Hing läheb kergemaks ning Maali jätkab eksirännakuid. Justkui Odysseus.

Hiljem, kui tarviline teavitamispaik tunniga leitud, kuuleb Maali teiste maade maalidelt, et euroametnike lemmikjutt selles majas orienteerumisel on Kafka romaani “Protsess” meenutamine. Et pead minema kuhugi, ei tea kuhu, üks paber pihus, kõnnid tund aega mööda koridore, aga kohale ei jõua ikkagi.

Kui aga tädi Maali viimaks õigesse auditooriumi astub, on tund juba alanud. Aga pole hullu. Maali kuulab ja arutab ja kuulab jälle. Tarkust tuleb.

Inimeste uputus

Mida enam Maali europarlamendi majas ringi vaatab, seda enam ta inimesi näeb. Püüab kokku lugeda. Kaheksa tuhande neljasaja kolmekümne kaheksa peal läheb asi sassi. Ta ei suuda meenutada, kas luges ühe kreeka nina ja rohelise lipsuga tegelinski juba üle või mitte.

Aga issand, küll see rahvamass võib palju palgaraha neelata. Maali küsib seminaril järele, et kui palju siis neelab. Maali karp kukub lahti (et mitte öelda kunsthambad suust välja), kui kuuleb, et bürokraatiaks ehk selle massi ülalpidamiskuludeks kulub vaid protsent Euroopa Liidu eelarvest. Ent ligi pool rahast läheb põllumeeste toetuseks. Bürokraatia olla põllutoetuste kõrval täpes.

Maali jääb mõttesse, et ei tea, kas naabri Juuliusel on üldse nii suurt põllulappi, kuhu peale kas või tuhandik osa sellest suurest toetusraha mäest kasvama panna. Aga raha pidi Brüsselist juba Eestimaa poole teel olema. Nii targad mehed ütlesid.

Koridorides ja seminariruumis tahavad kõik tegelinskid Maaliga prantsuse keeles rääkida. Või äärmisel juhul flaami keeles. Või veelgi äärmisemal juhul inglise ja hispaania keeles. Eesti keeles ei võta Maalit keegi jutule, ja korraga hakkab Maalil maailmatuma kahju, kui mõtleb kõigile neile Eestimaalt Europarlamenti pürgijaile, kes väidavad: küll tõlgi abiga asjad korda saab. Tuhkagi ei saa!

Umbkeelne pissimine

Maali ei kujuta küll ette, kuis umbkeelsed eestlased Brüsselis asju ajavad, tõlk käe kõrval. Et näiteks tahad pissile - ütled siis tõlgile, et tahad pissile. Tõlk ütleb Brüsseli inimesele, et Maali tahab pissile. Brüsseli inimene ütleb tõlgile, et ta ei tea, kus Maali pissile saab, ja tõlk ütleb Maalile, et Brüsseli inimene ei tea, kus Maali pissile saab… Tee selle keelejama pärast veel europealinnas püksi.

Ja parlamendivaidlused? Aga läbirääkimised ja läbirääkimiste alased läbirääkimised? Ikka silm silma, hammas hamba vastu. Seal pole tõlgiga tegelastest tuhkagi kasu. Maali mõtleb pisut oma pissihäda mõtet ja saab selge soti, et seda meest või naist, kellel vähemasti kolme keelt suus pole, ei saa küll Brüsselisse saata. Ja seda kavatseb Maali Eestis valimiseelsel koosolekul ka Brüsselisse pürgijailt küsida. Et parlevuu-frantzsee ja ihh-liibe-dihh ning buenos-notses-senioriita.

Esimesed jutud euroametnikega mõjuvad Maalile nagu hiina keele kursus edasijõudnuile. Muhvigi ei saa aru. Nizza, nõukogu, konsensus, poliitiline balanss, siis veel hullupööra segased lühendid: ii-bii-bii, sii-dii-uu, ai-dzii-sii, dii-pii-ees-ess.

Maali paneb kogu asja oma ilusasse roosidega bloknooti kirja, et eks siis küsib Eestis valimiseelsel koosolekul üle. Need, kes tahavad Brüsselisse parlamenti minna, peavad neid asju ju kindlasti teadma. Muidu pole mõtet minna. Tea, peaks äkki Juulile helistama, et las paneb juba praegu küla kultuurimajja esiritta koha kinni, küsimusi on ju nii palju, arutleb Maali.

Varsti on Maalil selge, et mingist otsesest Eesti asja ajamisest pole mõtet europarlamendis rääkida. See käib seal küll, aga hoopis isemoodi. Ja lora ajab see, kes väidab, et Eesti hääl ei hakka Brüsselis kõlama. Hakkab küll! Sest tähtsaim asi on Europarlamendis see, et hääletatakse vähe. Seal hoopis lepitakse kokku. Nii kaua lepitakse, kuni ongi kokku lepitud. Seega pole ka opositsiooni, kes koalitsioonile kaikaid kodarasse loobib ja vastupidi.

Kaikameeste kriis

Kaikameeste asemel on europarlamendis hoopis hunnik poliitilisi parlamendigruppe - mõni kristlikult, mõni sotsiaaldemokraatlikult, mõni roheliselt meelestatud. Alguses tuleb kokku leppida grupi sees ja siis peavad leppima grupid omavahel.

Nii pole europarlamendis tegija mitte see, kes Toompeal räusata oskab, vaid see, kes kokku leppida suudab. Ja leppida tuleb igas keeles ja hästi palju kordi järjest. Kui hästi lepid, suudad Eesti asja ajama panna ka Soome sotsi ja Hispaania kristlase, Saksa rohelisest rääkimata. Ent selleks pead olema neile võrdne kokkulepete sõlmija. Parlamendi enamiku moodustab seltskond, kellel on ikka kaks või enam kõrgharidust ja igasuguseid teaduskraade ette näidata. Nii et kokkuleppimine, keeled ja kraadid ja haridus, see on Maali arusaama järgi kõikse tähtsam, mida saadikult oodatakse. Ja sihukesi mehi-naisi teab Maali Eestimaal üsna mitut.

Kolmanda seminaripäeva lõpuks on Maalil selge ka kogu europarlamendi mõte. See on Maali arust niisama lihtne nagu Balti kett või Eestimaa laul Lauluväljakul.

Parlament kui laulupidu

Kui palju rahvast, kõik eurooplased ikka midagi koos teevad, küll siis asjad paigast liiguvad. Nädsa - alguses oli ju Lauluväljakul ka üks tohuvabohu, aga lõpuks lauldi vabadus välja. Ja mida kõike võib siis veel Euroopas korda saata! Peaasi on teha ja tahta. Maalil on tegemise tahtmine nüüd küll suur - kui saaks, võtaks või ükshaaval kõik kandidaadid ette, uuriks ja puuriks neid nii, kuis jõuaks, et nad ometigi suures pealinnas Eestimaale häbi ei teeks.

Kunagi olla üks nende küla mees end Moskvas purju joonud… Maalil oli sellest takkajärgi kuus kuud häbi. Nüüd ei tohi midagi sellist korduda, arvab Maali, kui Brüsseli europalee ukse enese järel kinni paneb.

Maali istub lennukisse, krabab stjuardessilt eestikeelse lehe ning hakkab lugema. Jõuab kohani, kus kirjas - Erki Nool ja Carmen Kass tahavad europarlamenti minna. Maali tunneb, kuis ta kõht kokku tõmbub, siis aga paiskub üle lennuki Maali-tädi vali naer. Kass ja Nool, Kass ja Nool, kõkutab Maali nii, et rahvas tema poole pead pöörab. Maali naerab laia suuga edasi. Tal pole tükk aega nii lõbus olnud.

Eestlased on tõesti üks paganama vahva naljarahvas!