Vilde pidas kolmikpeo

40. aastapäeva tähistas Eduard Vilde kirjandusauhind vastse laureaadi Eeva Pargi õnnitlemise, kogumiku “Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind” esitluse ja põhjalikuma tagasivaatega minevikku.

Aastal 1965 kireldas Aadu Hint broshüüris “Eduard Vilde sammu” kirjandusauhinna loomist järgmiselt: “Pajusti rahvas ütleb: “Selleks, kallis Eduard Vilde, et Su sõnade ürgne, võimas jõud mitte ainult meil, vaid ka meie laste-laste-laste tegusid ja töid suunaks ja tiivustaks, selleks püstitamegi siia, meie kolhoosi peahoone ette Sinu sajandal sünnipäeval Sinu mälestussamba ja asutame Sinu-nimelise kirjandusliku preemia.””

Auhinna 40. aastapäeval viis Eduard Vilde kirjandusauhinna zhürii kauaaegne esimees Endel Molotok saalitäie kirjandussõpru mõtteis kolhoosiaega ja meenutas, kuidas 1965. aastal sai kolme kuuga valmis kirjaniku sammas ja valitud auhinna esimene laureaat: Rudolf Sirge “Maa ja rahvas”.

“Viiel aastal ei leidnud zhürii sobivat teost ja auhind jäeti välja andmata,” rõhutas Molotok auhindajate kindlust hoida kirjanduslik latt kõrgel.

Säde noortele

Vilde kolhoos oli Nõukogude Liidus esimene kolhoos, kus asutati kirjanduspreemia, ütles auhinna üks alussambaid Ilme Post. “Rahaga ei ole võimalik mõõta seda kultuurisädet, mida preemia on siia maile toonud. Rahvas loeb ja arutab teoseid, kohtub kirjanikega,” lausus Post ja lisas, et talle meeldib, et auhindamisse on haaratud gümnaasiumi noori, kes on hakanud julgesti kaasa rääkima. “Anname noorte kätte - ja me kestame edasi,” rõhutas ta.

Vinni valla neljanda koduloolise kogumikuna leidis esitlemist “Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind”. Kaks sama pealkirjaga kogu ilmus kolhoosiajal, vastne raamat annab ülevaate auhinna laureaatidest aastaist 1965-2003.

Kogumiku tavatuks jooneks on kirjutajate avar skaala, hulk eripalgelisi lugusid kirjanik Albert Uustulndi poja meenutustest Vinni-Pajusti gümnasistide intervjuudeni auhinna laureaatidega.

Ette kantud muljetes noorte kokkupuuteist kirjanikega oli valdavaks tõdemus, et kirjanikud osutusid toredateks ja huvitavateks inimesteks, kellega leiti - vanusevahest hoolimata - palju ühiseid vaateid elule ja maailma asjadele.

Kirglik teos

“Ega käbi kännust kaugele kuku,” arvas Vinni vallavanem Toomas Väinaste, õnnitledes kirjandusauhinna tänavust laureaati, romaani “Lõks lõpmatuses” autorit Eeva Parki, kirjanik Aadu Hindi tütart.

Eeva Park ütles, et tahtis kirjutada raamatu, mis ei jäta kedagi ükskõikseks. “Kuuldes zhürii vaidlustest, saan aru, et olen sellega hakkama saanud,” sõnas Park.

“Meie aeg on tundetuks muutunud, me ei näe kuritegevust enam üksikisiku tasandil. Tahtsin tunnetada, mis see on, kui see sinu endaga juhtub, kui kaitsetu sa siis oled maailmas. Ükskõiksus kasvab ja see on ohtlik,” rääkis Eeva Park romaani “Lõks lõpmatuses” loomisloost. Teosest, mis on autori pilgul kirglik ja ohtlik.

Eeva Park rääkis, et on kirjanduszhüriide liikmena alati lähtunud tekstist ja jätnud nimed kõrvale. “Loodan, et ka siin mõjus tekst ise. Et ma suutsin puudutada. See tekst ilmselt ei kõla valesti.”

Ilme Post osutas Vinni vallamaja aknast Eeva Pargile maja, kus elas Aadu Hint, kui oli kolhoosist materjali kogumas, ja kinkis kirjanikule tema isa kirjutatud Vilde-vihiku.