Võimalus interneti teel lube taotleda on pahanduse majja toonud.
Jaanus Tamkivi: Pahandus püügilubade pärast
Nimelt saab praeguse kalapüügiseaduse järgi elektrooniliselt hakata püügilube taotlema juba 1. detsembri südaööst, kuid keskkonnaameti kohalikud kontorid alustavad paberil taotluste vastuvõttu tööpäeva algusest.
Taotluste arvestus käib laekumise aja järgi. Seega on eelisseisus need, kes kodust väljumata ID-kaardi abiga kalanduse infosüsteemis oma soovid kirja panevad.
Kalastuskaardi taotlusvõimalus interneti teel on loodud püüdjate elu lihtsustamiseks. Et nad ei peaks öösel keskkonnaameti kontoriukse taha järjekorda kogunema.
Valdavalt ongi enamik rahvast rahul, kuid uus süsteem liiga teeb neile, kes oma asju arvuti abil ei aja. Kuni nemad oma avaldusega ametniku palge ette pääsevad, võib kalastuskaartide limiit juba läbi olla.
Võrdsete võimaluste loomiseks algatas keskkonnaministeerium kalapüügiseaduse muudatuse, mis viib nii elektrooniliselt kui ka kohapeal taotluste esitamise alguse ühele ajale - hommikul kella üheksast.
Põhiline pingeallikas ei peitu aga püügilubade taotlusviisis, vaid lubade arvus, mille määrab kasutatavate nakkevõrkude koguarv. See omakorda on välja arvestatud kalateadlaste soovituste alusel ehk sõltub kalavarudest.
Lähiaastail nakkevõrkude arvu suurendamine kõne alla ei tule, sestap kaalume olukorra leevendamiseks püügivõimaluste ümberjagamist nii maakonniti kui ka kuude kaupa.
Praegu on kõige pingelisem seis Harju-, Lääne-Viru- ja Pärnumaal, kus püügisoovijaid on märksa rohkem kui -võimalusi.
Maakondlik ümberjagamine tuleb aga kõne alla vaid siis, kui samal veekogul ehk sama kalavaru puhul on ühel maakonnal üle- ja teisel puudujääk. Ka saame püügivõimalusi n-ö üle kanda väiksema nõudlusega püügikuudelt suurema nõudlusega kuudele.
Kuid püügivõimaluste suurenemise peamine eeldus on ikkagi kalavarude olukorra paranemine. Sellele saavad kaasa aidata kõik kalastajad, kui nad peavad kinni püüginõuetest ja jälgivad, et ka teised seda teeksid. Kalavaru madalseisu olulisemateks põhjusteks ongi enamasti ülepüük (sh röövpüük), kuid ka kalade kudealade ning elupaikade ahenemine ja nende seisundi halvenemine.
Rannikumeres elavatest mageveekaladest pakuvad püüdjatele huvi eelkõige ahven, koha ja haug. Kõik kolm on Väinamere piirkonnas kehvas seisus. Ahvenavaru langes madalseisu 1990. aastate lõpus. Nüüd on see küll veidi suurenenud, kuid paari aastakümne tagusele tasemele veel ei küündi.
Kohasaagid on Väinameres praegu praktiliselt olematud, samas annab noorkalade arvukus lootust tulevikuks. Kiita ei ole ka haugivaru seis.
Saaremaa lääneranniku rannaäärsete vete saagis domineerib lest. Paraku pole ahvena püügivaru suurenemist lähiajal oodata. Ka haugi on jätkuvalt vähe.
Merisiiga oli Lääne-Eesti saarte rannikumeres piisavalt aastail 2001 ja 2002 ja nüüd on teda taas rohkem.
Kõige paremad on lood kaluritele põhilise sissetuleku andvate räime ja kiluga. Liivi lahe räime püügikvoot on mullusest isegi 4% võrra suurem.
Läänemere avaosa räimevaru on alates 2001. aastast samuti suurenenud, jäädes siiski alla pikaajalise keskmise. Kuna pärast 2002. aastat pole arvukaid räimepõlvkondi tekkinud, on varu viimastel aastatel suurenenud peamiselt kalapüügist põhjustatud suremuse vähenemise tõttu.
Kiluvaru seis Eesti vetes on jätkuvalt hea, kuigi arvukate põlvkondade puudumine 2004. ja 2005. aastal on põhjustanud viimasel kahel aastal kilu kudekarja vähenemise Läänemeres.