Jaanus Tamkivi: Pahandus püügilubade pärast

, keskkonna­minister
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanus Tamkivi, keskkonnaminister:
Jaanus Tamkivi, keskkonnaminister: Foto: Pm

Võimalus interneti teel lube taotleda on pahanduse majja toonud.


Nimelt saab praeguse kalapüügiseaduse järgi elektroo­niliselt hakata püügilube taotlema juba 1. detsembri südaööst, kuid keskkonnaameti kohalikud kontorid alustavad paberil taotluste vastuvõttu tööpäeva algusest.



Taotluste arvestus käib laekumise aja järgi. Seega on eelisseisus need, kes kodust väljumata ID-kaardi abiga kalanduse infosüsteemis oma soovid kirja panevad.



Võimalik muudatus


Kalastuskaardi taotlusvõima­lus interneti teel on loodud püüd­jate elu lihtsustamiseks. Et nad ei peaks öösel keskkonnaame­ti kontoriukse taha järjekorda ko­gunema.



Valdavalt ongi enamik rahvast rahul, kuid uus süsteem liiga teeb neile, kes oma as­ju arvuti abil ei aja. Kuni nemad oma avaldusega ametniku palge ette pääsevad, võib kalastuskaartide limiit juba läbi olla.



Võrdsete võimaluste loomiseks algatas keskkonnaministeerium kalapüügiseaduse muudatuse, mis viib nii elektrooniliselt kui ka kohapeal taotluste esitamise alguse ühele ajale - hommi­kul kella üheksast.



Põhiline pingeallikas ei peitu aga püügilubade taotlusviisis, vaid lubade arvus, mille määrab kasutatavate nakkevõrkude koguarv. See omakorda on välja ar­ves­tatud kalateadlaste soovituste alusel ehk sõltub kalavarudest.



Lähiaastail nakkevõrkude ar­vu suurendamine kõne alla ei tule, sestap kaalume olukorra lee­vendamiseks püügivõimaluste ümberjagamist nii maakonniti kui ka kuude kaupa.



Praegu on kõige pingelisem seis Harju-, Lääne-Viru- ja Pärnu­maal, kus püügisoovijaid on märk­sa rohkem kui -võimalusi.



Maa­kondlik ümberjagamine tuleb aga kõne alla vaid siis, kui sa­mal veekogul ehk sama kalava­ru puhul on ühel maakonnal üle- ja teisel puudujääk. Ka saame püügivõimalusi n-ö üle kanda väiksema nõudlusega püügikuudelt suurema nõudlusega kuudele.



Kuid püügivõimaluste suurenemise peamine eeldus on ikkagi kalavarude olukorra paranemine. Sellele saavad kaasa aidata kõik kalastajad, kui nad pea­vad kinni püüginõuetest ja jälgivad, et ka teised seda teeksid. Kalavaru madalseisu olulisemateks põhjusteks ongi enamasti ülepüük (sh röövpüük), kuid ka kalade kudealade ning elupaikade ahenemine ja nende seisundi halvenemine.



Kui palju meil kala on?


Rannikumeres elavatest mageveekaladest pakuvad püüdjatele huvi eelkõige ahven, koha ja haug. Kõik kolm on Väinamere piirkonnas kehvas seisus. Ahvenavaru langes madalseisu 1990. aastate lõpus. Nüüd on see küll veidi suurenenud, kuid paari aastakümne tagusele tasemele veel ei küündi.



Kohasaagid on Väinameres prae­gu praktiliselt olematud, samas annab noorkalade arvukus lootust tulevikuks. Kiita ei ole ka haugivaru seis.



Saaremaa lääneranniku rannaäärsete vete saagis domineerib lest. Paraku pole ahvena püü­givaru suurenemist lähiajal oodata. Ka haugi on jätkuvalt vä­he.



Merisiiga oli Lääne-Eesti saar­te rannikumeres piisavalt aastail 2001 ja 2002 ja nüüd on teda taas rohkem.


Kõige paremad on lood kalu­ritele põhilise sissetuleku andva­te räime ja kiluga. Liivi lahe räime püügikvoot on mullusest isegi 4% võrra suurem.



Läänemere avaosa räimevaru on alates 2001. aastast samuti suurenenud, jäädes siiski alla pikaajalise keskmise. Kuna pärast 2002. aastat pole arvukaid räimepõlvkondi tekkinud, on varu viimastel aastatel suurenenud peamiselt kalapüügist põhjustatud suremuse vähenemise tõttu.



Kiluvaru seis Eesti vetes on jätkuvalt hea, kuigi arvukate põlv­kondade puudumine 2004. ja 2005. aastal on põhjustanud viimasel kahel aastal kilu kudekarja vähenemise Läänemeres.


Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles