Mare Rossmann: Kas me vajame “vitsaseadust”?

Mare Rossmann Foto: Erakogu

Kuulsin hiljuti ostukeskuses poisikeseohtu noormeeste kahekõnet.

"Tead, krt, sai kolm päeva joo­dud ja pidu pandud. Läksin koju, ilge pohmakas. Vanamees kukkus esinema. Vaatasin nutite­lefoni ja ei viitsinud kuulata. Siis tõstis ta käe ja tahtis vist kolaka anda. Ütlesin vaid, et lõpeta ära või kutsun võmmid välja. Lasi käe alla ja oligi kuss."

Teine teadis, et "tulemas on selline seadus, et lapsevanem, kes oma last karistab, pannakse plate peale".

"Lahe värk," arvas esimene.

Tõestisündinud lood

Mulle meenus üks aastatetagune suvepäev. Olime õega üksinda kodus. Kor­jasime aiast kõik rohelised tomatid ära, et nen­dega palli mängida. Isa tuli koju ja murdis kase otsast vitsa.

Meie jook­sime õega kirjutuslaua alla peitu. Isa rehmas korra vitsaga, aga pih­ta ei saanud.

Selline on minu esimene ja viimane vitsa­koge­mus.

Oma laste jaoks oli meil vits näh­taval kohal olemas. Aga kasutust ei leidnud. Kui asi kriitiliseks läks, oli minu ema see, kes ütles, et kõik lapsed on head ja kui sõna ei aita, ei päästa ka vits.

Lastelaste kodudes ei ole ma vitsa märganud. Vähemalt nähtaval kohal.

Alljärgnevalt jutustan mõ­ne tõestisündinud loo. Järeldused jätan teie teha.

*Eatoni koolis Inglismaal pidi olema nii, et õpetaja annab valusasti piki näppe poistele, kes sõna ei kuula.

Rakvere 1. keskkoolis töötas kunagi legendaarne poiste tööõpetuse õpe­taja, kes kasutas sama meetodit. See jõudis ka direktori kõrvu, kes ütles, et ega ta se­da heaks ei kiida, aga samas ei taha ettegi kujutada, millised õnnetused võiksid juhtu­da, kui väikeses ruumis on koos palju teismelisi poisse ja ohtlikke masinaid ning poisid õpetaja sõna ei kuula.

* Vanasti olid koolis õpilaspäevikud, kuhu õpetajad kirjutasid märkusi. Lapsevanem pidi allkirjaga tõestama, et on asjast teadlik.

Seekord oli päevikus järgmise sisuga sissekanne: "Teie poeg Toivo paneb tunni ajal tüdrukutele jalga taha." Isa pani allkirja ja kirjutas vastuseks: "Läbi pekstud."

Rohkem argisoojust

Mina arvan, et kuna meil on olemas lastekaitseseadus, siis eraldi "vitsaseadust" vaja ei ole. Kui ühiskonnas ei kehti kirjutamata reeglid, ei toimi ka kirja pan­dud seadused.

Kaine mõistusega lapsevanem oma last ei peksa, ja see, kes seda teeb, vajab ise abi ja nõus­tamist. Pereelu on niigi pingeline, kas on tarvis anda lapsele täiendavat relva, mille tähendust ta õieti ei mõista.

Loodan, et "vitsaseaduse" idee oli mõeldud näpuviibutusena meie liigselt vägivaldse ühiskonna suunas.

Kui meie lapsed mängivad arvutimänge, kus võitjaks osutub see, kes inimese kiiremini sur­nuks koksab, hakklihamasinast läbi ajab ja kotletid küpsetab - siis kuhu veel?

Laulusalm ütleb, et "kes ei oskand lugeda, see sai tukast sugeda". Nüüd arvab mõni, et lapsest, kes kordki elus tutistada on saanud, kasvab vägivaldne inimene. Kui kõik vaid nii lihtne oleks.

Rohkem kui "vitsaseadust" vajame inimesi, kes ei pea tähtsaks ainult ennast ja oma last, vaid püüavad ka mõista, mis toimub kaasteelise hinges.

Rohkem argisoojust inimsuhetesse - ja vitsa ning "vitsaseadust" ei olegi vaja.