Rohkelt emotsioone põhjustanud seaduseelnõu, mille järgi tõuseb pensioniiga 2026. aastaks 65. eluaastani, võeti eile riigikogus vastu.
Juhtkiri: Diskussioonid jätkugu
Kahtlemata on tegu poliitilise otsusega ning valitsusel on soov näidata valmisolekut euro tulekuks ja selleks peab ka Eesti pensionisüsteem olema võimalikult jätkusuutlik.
Kui vaadata demograafilist olukorda, siis on pensioniea tõstmine loomulik, aga kui rahva tervist, siis kahtlemata kahetsusväärne, sest liialt palju inimesi lihtsalt ei ela ametliku pensionieani ega jõua nautida ka lubatud tulu ja kindlust pensionisammastest, millesse ollakse panustanud.
Aga kui emotsioonid kõrvale jätta, on vast vastuvõetud pensioniea tõusu otsus alles diskussiooni algus, mitte lõpp, sest palju küsimusi on lahendamata ja vajavad jätkuvaid konstruktiivseid arutelusid ning otsuseid.
Näiteks millised peaksid olema eripensionid, kui suur osa on tulevikus neid inimesi, kes vajavad enne pensioniiga tervislikel põhjustel töövõimetuspensioni, ja millistest allikatest peaks see tulema, mil määral tuleks kõne alla tööandjapension jne.
Mitu Euroopa riiki on rakendanud paindlikumat pensionisüsteemi, mille puhul seadus ei dikteeri kindlat pensioniiga, vaid inimene saab valida mitme võimaluse vahel - ehk tasuks meilgi arvestada teiste kogemustega.
Kahtlemata hakkab eakate kõrge tööhõive mõjutama nooremate võimalusi tööturul.
Millised oleksid pensionieelikute töökohad ja kui paljude tööandjate jaoks on 64aastane võrdväärne 35aastasega, on iseasi.
Praegugi on enamik üle 50aastasi inimesi riskitsoonis ja neile tähendab pensionile minek kindlat sissetulekut.
Ning kui veel kaugemale vaadata, siis tuleb pensionisüsteemi silmas pidades arvestada seda, et meie tulevased pensionide maksjad on alles koolipingis ja kas meie haridus- ja sotsiaalsüsteem aitavad parimal võimalikul moel kaasa tugevate ja haritud pensionimaksjate kujunemisse.