iDeal kampaania

Kiri: Waldorf, waldorf ja veel kord waldorf!

Maria Uuetoa.

FOTO: Arvet Mägi

Aprilli teisel laupäeval tähistati Eesti waldorfkoolide 20. tegutsemisaastat. Selle puhul toimus Tartus waldorfkonverents, waldorfõpilaste kontsert ja waldorfpeoõhtu, viimane neist Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi majas. Ka mina osalesin peoõhtul oma waldorfsõprade kutsel.



Mis mõttes waldorfsõprade? Lugu selline, et üks nendest sõpradest on keskkooliajast mu emakeeleõpetaja, kes mõnda aega tagasi oli waldorfõpetaja (st õpetas emakeelt peamiselt Rudolf Steineri õpetustest lähtudes). Teine kutsuja oli tema tütar, kes esimesest üheksanda klassini õppis waldorfkoolis (siinsamas Rakveres, muide!).



Tegelikult me ei suhtle ainult ühise waldorfmineviku pärast (õppisin I-III klassini waldorfkoolis ja X-XII Rakvere eragümnaasiumis, mis on endine waldorfkool).


Meid, waldorfmineviku (ja ka lausa -olevikuga) inimesi on palju, nagu oli näha peoõhtul, mis minule oli igati lõbus ja kosutav.



Õhtu jooksul astusid üles waldorfõpetajad, -õpilased ja ka õpilaste vanemad näidendite ja muusikaliste etteastetega. Lisaks tuli ettekandmisele suurvorm "Noore Waldorfi kannatused", mida esitas Isade Amatöörorkester.



Kuigi aeg-ajalt on kuulda nii poolt- kui vastuargumente waldorfhariduse vajalikkusele, ei soovi ma lugejat veenda ei ühe ega teise leeriga liituma, vaid pigem julgustada oma silmaga asja kaema.



Kui hooliv lapsevanem tunneb huvi waldorfkoolide vastu, siis võtke nendega ühendust ja paluge luba koolis ringi vaadata või tundides osaleda, sest teid võib ees oodata suur positiivne üllatus.



Igatahes ärge olge sallimatud nende suhtes, kes wal­dorf­koolidest head räägivad, kuna tegemist ei ole "põhupeade" või mingi müstilise sekti liikmetega, vaid omanäoliste inimestega, kes on hariduse saanud, või niisama tutvunud waldorf­metoo­di­kaga, mis on lihtsalt üks viis, kui­das maailma tõlgendada ning sel­les võimalikult hästi hakkama saada.

Tagasi üles