Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/02/18/315002t1h2e76.jpg)
Suvele vastu minnes võib kergemalt ohata. Vähemalt ajutiselt tekib töökohti jälle juurde.
Samas lisandub hordide viisi ka tööle tahtjaid. Lisaks lõpueksamite rütmis pingelisele hingamisele mõtleb suur osa noori ka suvel töötamisest, võimalusest endale ise sissetulekut teenida.
Loomulikult on küsimus alati selles, et mida siis CVsse panna, kui varasemat töökogemust pole. Kas ikka täitsa "rohelisi" tööle võetakse, kes niikuinii tuleval sügisel alma mater'i teenimisest unistavad.
Rahustuseks olgu öeldud, et võetakse küll - maagiline "olen kiire õppima" töötab pea iga tööandja puhul.
Probleem seisneb aga selles, et sageli ei tea selle omaduse välja pakkujad, millega täpsemalt tegu, ega oska ka vastavalt käituda.
Õpin õhust, omandan lennult
Viimasel ajal olen sattunud nõustama 20ndates noori, kelle haridustee on piirdunud gümnaasiumiga või katkenud erialaõpingutega sellele lisaks.
Paar aastat buumiaegset tööelu on andnud küll kogemust tööturul, kuid konkurentsivõimet sugugi mitte. Needsamad noored otsivad nüüd pingeliselt tööd ja lubavad tööandjale lahkelt, et õpivad kiirelt, suisa õhust, on töökad ja optimistlikud.
Pilk CV-le aga reedab, et liigagi optimistlikud, sest kandideerimisdokument kubiseb kirjavigadest ja tooks häbipuna iga eesti keele õpetaja palgele. Keegi lubab CVs läbivalt, et on tegelenud "hinnapakumistega" ja teeks seda meelsasti ka edaspidi.
Kahju muidugi ettevõtte mainest, kelle nimel noor neid pakkumisi teeks. Teine on kliente muudkui "teenendanud" ja "teenendanud" ning kolmas on igal pool "töödanud" ja "töödanud".
Selliseid CVsid lugedes valdab mind kahetine tunne. Kurbus, et meie riigis ei ole keskharidus sageli piisav, et omandada elementaarsed teadmised põhiainetes, tänu millele elus läbi lüüa.
Emakeel on ja jääb üheks olulisemaks kriteeriumiks inimese pädevuse hindamisel, olgu tegu siis torumeheks või projektijuhiks pürgijaga.
Teisalt ei saa ma muidugi aru neist tööotsijatest, kes lubavad olla kiired õppijad, pühendunud ja tublid, samas saadavad aga välja CV, mis ei vasta sugugi nõuetele.
Reegel number üks on see, et kui sa pole endas kindel, küsi abi. Õppimiseks ei pea alati ju koolipingis istuma, paljudes valdkondades saab end täiendada ise õppides, lugedes ja oma ala inimestelt infot küsides.
Keeleliselt korrektse CV vormistamine ei ole raketiteadus, kui kasutada sõnaraamatut ja korrektorit, mis enamikul dokumendiprogrammidel olemas.
Rumalana näida ei taha
Eestis on meistrilt õppimine olnud pika traditsiooniga, mille katkestas 50 aastat vahepealset pealesunnitud töökultuuri. Viimane koguni õpetas tegema praaki, sageli mõttetut tööd. Nüüdseks hakkab NLi-pohmell mööduma, õpipoisiõpe tuleb õnneks tagasi ja tegijatelt õppimine on jälle au sees.
Paljudes kutsekoolides näevad õppeprogrammid ette, et õpitakse töökohal, otse meistrite ja praktikute käe all. Intellektuaalsetel töökohtadel aga rakendatakse sama süsteemi mentorluse nime all - uuele tulijale valdkonnas määratakse mentor, kes on vajadusel alati olemas ja küsimustele vastamas.
Viimase uurimuse kohaselt ajakirjale Tööjõuturg võin väita, et suur osa ettevõtjaid on loobunud koolituste sisseostmisest ja koolitavad ise, õpetades oma spetsialiste koolitajateks - jällegi märk teadmiste jagamisest põlvest põlve.
Õppida tegijatelt
Sarnastest meetoditest on Eestis kasutusel veel tööpraktika ja töövarjutamine ning kõik see täidab sama eesmärki - õppida oma ala tegijatelt.
Ainus probleem on selles, et väga paljud inimesed pelgavad tegelikult abi küsida, justkui näitaks see neid rumalamana. Heaks näiteks on siin töökohale sisseelamise periood ja sageli ka kogu katseaeg, kus uus töötaja paaniliselt püüab endast jätta head muljet.
Kuigi katseaeg ongi mõeldud õppimiseks ja sisseelamiseks, ei julge paljud küsida tööalaseid küsimusi, sest äkki see kahandab nende autoriteeti ja näitab, et tegu polegi väärt töötajaga. Peljatakse, et kui liiga palju küsin, siis äkki katseaja lõppedes näitab tööandja mulle hoopis ust.
Küsimine ja uurimine on aga õppimise ja info hankimise üks vorme. Tööturu peamine muutus on, et see muutub kogu aeg ning eeldab tööealiselt elanikkonnalt pidevat enesetäiendamist ja vajadusel ka ümber õppimist.
Elame elukestva õppe ajastul, kui inimese aktiivne eluiga pikeneb - ehk aeg, mil ta saab maailma jaoks olla väärtuslik. Kui ikka mõned neljakümnesed laiutavad käsi ja küsivad, mis mõttes ma pean veel õppima minema, pension juba paistab, siis peagi on väga imelik kuulda, kui mõni 55-60aastane teatab, et ta ei õpigi parasjagu midagi uut. Nii et viimane aeg on õppida õppima ja kui lubada kiirelt õppida, siis seda ka teha.