Me ühine kolmainus

, luuletaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urve Tinnuri.
Urve Tinnuri. Foto: Virumaa Teataja

Loen: "Sel maal elasid kummalised ja naljakad tegelased. Neid polnud palju, üks paras kamalujagu ugrilasi. Tänu haruldasele päritolule olid kõik sealsed inimesed staarid - rikkad, ilusad ja kadedad. Nad olid kantud ka punasesse raamatusse, kilplastega samasse sugukonda."


Nõnda ütleb meie, eestlaste kohta Maarjamaa tolmu jalgelt pühkinud, Hispaanias elutseva kirjamehe Jan Beltráni üks raamatutegelasi. Käin kevades ringi, vaatan kaugete ja lähedaste silmadesse ja püüan ära mõistatada, kui palju on kelleski staari. Või kummalist ja naljakat. Või rikast, ilusat ja kadedat.



Näen aga ennekõike seda, millises suunas me kõik teel oleme - tule poole, mis soojendaks käsi ja südant, teeks pööraseks ja muudaks meid vabaks.



Tuled on ju ikka meie rajatähised olnud: võidupäeval võidutuli, jüriööl jüriöötuli, jaaniõhtul jaanituli ... Tähtsaim on aga põlemine meis enestes, et sellest sündiva valguse ja soojuse paistel elada üle näiteks armastuse lüüasaamine või suuta pareerida tühje fraase, ning jaksata, jätkata ja jätkuda.



Näen kurbust


Näen murelikku ja väsinud meest, kolme lapse isa, kes peab meie edukaid eelistavas ning lihtsat, ent vajalikku tööd madalalt tasustatavas riigis ennast läbi tule, vee ja vasktorude võitlema, et perel oleks leib laual ja katus pea kohal. Ilmselgelt on ta omal moel õnnelik, et pole üks neist tuhandetest, kellel puudub vähimgi tööots, nagu ka lootus seda leida.



Näen elatanud naist, kelle näkku aastate küntud sügavad vaod ja juuksed nagu koonal hõbelõnga kõnelevad läbitud raskustest ning kelle olekust vaatab vastu alasti üksindus. Võib-olla puhkab memme mees juba aastaid maamullas, võib-olla on ta lapsed läinud laia ilma head otsima ja paremat tahtma, avastama eldoraadot Austraalias või Iirimaal.


Elutuli naises näib olevat kaotanud sära ning ta osaks on saanud täitumata jäänud soovide üha tuhmimaks muutuvatele tagatuledele järele kaeda. Hea, kui ta suudab oma pisikesest pensionist maksta pidevalt kallineva elektri ja toasooja arved, ning tore, kui jätkub kroone ka ravimite eest tasumiseks.



Näen kodutut tankla prügikastide kõrval. Seisab see mees ja ta pea kohal trillerdab ennastunustavalt põldlõoke. Mõtleb saatuse hammasrataste vahele jäänu ehk aegadele, mil elu oli kuum ja näljane nagu kulutuli. Hingas ja oli, pruukis selle kõrvale ohtralt hundijalavett, ning, panemata tähele eneses plinkivat ohutuld, kaotas ühel hetkel kõik - töökoha, kodu, au ja lugupidamise, kõige lõpuks ka iseenda.



Näen teismelist linalakset piigat endast vanema poiss-sõbra kaenlas, pikakoivalist, elujanust ja leppimatut. Ta tundub veel liialt naiivne ja rikkumata, et osata märgata südames punaselt tukslevat stopptuld. Esimese armastuse tuhaalune tuli on kasvanud temas üleöö sädemest leegiks ja see kõrvetab magusvalusalt nagu suurekssaamise algus ja lapsepõlve lõpp iidamast-aadamast alates on teinud.



Näen lemmikloomapoe leti taga kaunist ja sädelevat naist, kelle meeltes mõlguvad hoopis teist liiki tuled, õigemini nende puudumine. Proua kurdab, et autojuhid ei tavatse liigeldes enam suunatuld näidata, ja see pole kaugeltki üksnes tema tähelepanek. Et hooletuile eessõitjaile otsasõitu vältida, süttib nii mõnigi kord pedaalile vajutaja pahameelest kogu tõtt rääkida mõistev pidurituli. Jah, et osata hoolida ja kaasinimestega arvestada, selleks peavad paljud eneses õiges suunas heledust paiskava märgutule lõkkele puhuma.



Näen lootust


Näen oma seitsmeaastast ristipoega, läbi ja lõhki pealinnapoissi. Ta jookseb avakäsi mulle vastu ja tema liigutused on tulvil noorustuld. Ta mõtted on otsapidi esimeses suvises koolivaheajas ning ta usub surmkindlalt, et kassipojad on tema maalejõudmise hetkel niisama väikesed ja armsad nagu nüüd, kolmenädalaselt. Ta unistused ja tulevikunägemused on liigutavalt helesinised ja ta ahmib hetki sedavõrd avatud meeltega, et see paneb kadestama.


Näen noort ema, kelle südame all kasvab mu esimene lapselaps, näen õnnetuld tema pilgus, ta kätt mu poja tugevas peos, ja minuni jõuab õnnelik arusaam, et me jaksame, jätkame ja jätkume - selles veeuputuse-aegses Eestis, kus üleujutuste keskel helendavad meie kohalolekust ja kodudest aimu andvad lambid nagu laagrituled. See tõdemus toimib hinges nagu puhastustuli.



Elu, tuli ja vesi on sünonüümid, ja see on meie kõigi ühine, kestev kolmainus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles