Pole oluline, kuidas teised Euroopa riigid on oma loomariigi likvideerimisega toime tulnud, mida kahetsevad, mida kardavad, millest ilma jäänud.
Tellijale
Hurjah, hundid!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tutvudes rahva mütoloogilisest aluspõhjast lähtuvate pööraselt huvitavate ja vaimukate mõtterännakutega Valdur Mikita raamatus “Lingvistiline mets”, tabasin, et viimaste kuude kontekstis võiks pälvida inimeste tähelepanu üks mõte: “Keskaja Euroopat meenutavad meil Tallinna vanalinn ja rohked põlismetsad, kus luusib tänaseni ringi hulgaliselt suurkiskjaid. Hundi- ja karuhirm on tegelikult tänapäeva maailmas väga suur eksootika, see ürgne emotsioon kadus Euroopast juba vähemalt saja aasta eest. Eesti on kohati tõetruu koopia viiesaja aasta tagusest Euroopast, mil inimesi oli hõredalt, saunad olid paksu metsa sees, hundid-karud käisid sees ja rebane istus katusel.” Jättes kõrvale pealinnaga toimuvad metamorfoosid, sobib ehk jutuks võtta viimasel ajal meediaski kära tekitanud lood, et just sel sügisel käituvad metsloomad, eeskätt hundid, meie maal arutu “lustiga”, ajades meeleheitele lambakasvatajad ja koerad talumajapidamistes, mis metsarahva elupaigana asuvad meil sageli metsakese veeres.