Tapa Kuningas ei salli valget valet

Urmas Roosimägi sai endale kunagi hüüdnimeks Tapa Kuningas. Nüüd on ta volikogu esimees, keda ärritab ametnike ja poliitikute pinnapealsus. Foto: Meelis Meibaum/Virumaa Teataja

Täpselt aasta eest maaväejuhi kohalt reservi läinud brigaadikindral Urmas Roosimägi on nüüdseks pool aastat Tapa linna volikogu juhtinud ning leiab, et sõjaväejuhi ja omavalitsusjuhi ametil erilist vahet ei olegi.

Urmas Roosimägi: "Mõlemas ametis kogud informatsiooni ja seejärel langetad otsuse. Aga sõjaväelastel on see tegevus natuke karmim, seal on vastutustunne, mida paljudel poliitikutel ei ole. Sõjas võib vale otsus maksta kümneid ja sadu elusid."

Riigikogu valimised lähenevad, olete suutnud parteituks jääda, kuid ilmselt on teil kosilased ukse taga.

Kuna ma olen kirglik kalamees, siis tean, et kala mälu on keskmiselt viis sekundit, aga inimese oma pool aastat. Eks siis sügisel hakkab kampaania pihta. Ja sügisel ma langetan siis otsuse, kas liitun mõne erakonnaga või mitte ja kas üldse osalen riigikogu valimistel.

Jah, olen saanud kolmelt suurelt parteilt tõsise ettepaneku. Minu jaoks on küsimus selles, miks ma kandideerin. Kas selleks, et midagi ära teha või olla informatsiooni juures või lihtsalt vaikselt ära elada. Mina ei ole selline inimene, kes käib ja hõõrub toole.

Ma mõtlen nii: kui ma lähen riigikogusse, siis ma tahan seal midagi ära teha. Mind materiaalne pool ei huvita. Kui vaadata praegu poliitilist maastikku, siis mind huvitab erakond, kes a) säilitab ajateenistuse, b) on jätkuvalt huvitatud kaitseväe juhataja institutsiooni jätkamisest, c) arendab kaitsevõimet.

Ma räägin teile ühe anekdoodi. Kui oli perestroika, siis tuli Mihhail Gorbatšovi juurde abiline, kes ütles: "Mihhail Sergejevitš, kanad surevad." Gorbatšov vastas, et joonistage iga kana kohta sinine ruut. Peetakse koosolekut, keskkomitee võtab vastu otsuse, hakatakse tegutsema. Kahe kuu pärast tuleb abi ja nendib, et kanad surevad jätkuvalt. Gorbatšov ütleb nüüd, et joonistage ruudu sisse kollane ring. Järgneb sama protsess, kõik joonistavad, nii et värv saab otsa. Ikka kanad surevad. Siis käsib Gorbatšov joonistada ringi sisse rohelise kolmnurga. Jälle hakkavad kõik tööle. Kahe kuu pärast tuleb abiline taas ja ütleb, et kõik kanad on surnud. "Kuradi kahju, aga mul oli nii palju ideid," vannub Gorbatšov.

Siit järeldus - mina ei tahaks liituda erakonnaga, kes viib meie riigis läbi reforme selliselt, nagu selles anekdoodis.
 

Ilmselt huvitaks teid ainult see erakond, kes moodustab valitsuse. Te kandideerisite valimisliidu Valgejõgi nimekirjas ja tõusite volikogu esimeheks. Ega sellest madalam ametikoht poleks kindralile sobinudki.

Enne valimisi oligi küsimus väga lihtne: kas me võidame valimised, moodustame vallavalitsuse ja hakkame seda protsessi juhtima või ... Kui me poleks neid valimisi võitnud, siis, ma ütlen ausalt, mina poleks jätkanud.

Kuidas te endale omavalitsuse asjad selgeks tegite?

See oli väga lihtne, võtsin ette kõik seadused, mis puudutavad omavalitsusi. Kõigepealt tuli saada ülevaade kõikidest vallaasutustest, järgmine samm oli sotsiaalprobleemid, siis tervishoid, siis haridus. Ja nüüd on mul kõikides neis valdkondades selgus, mingisugust enigmat ei ole.
 

Kas volikogu esimehe koht pakub teiesugusele pretensioonikale mehele siiski piisavalt pinget?

Minu naine viskab nalja, et enne oli tal mees, nüüd on volikogu esimees. Volikogu esimehe ametikoht ei ole Tapal tasuline. On mingi kabinet, saan mingit hüvitist, kusjuures minu ettepanekul vähendas volikogu seda hüvitist kümme protsenti.

Kõik sõltub sellest, kuidas sa tahad seda tööd teha - kas sa oled volikogu esimees, kes käib üks kord kuus istungitel, või oled kogu aeg protsessi sees. Minule meeldib olla protsessi sees ja vallavanemaga on meil väga hea läbisaamine ning koostöö. Muidugi valitseda on siis hea, kui raha tuleb aknast ja uksest sisse. Aga praegu ei tule ja peab võtma vastu karme otsuseid.
Ja kui süda täis saab, siis ma kirjutan mingi artikli.
 

Mis teil praegu südame täis ajab?

Mulle ei meeldi, kui poliitikud räägivad valget valet. Kui sõjaväes toob alluv mulle valeinformatsiooni, kas siis on otsus, mis ma selle põhjal langetan, õige? Näib, et enamik poliitikuid mõtleb tsükliga neli aastat, keegi ei mõtle, mis saab meie riigist kümne aasta pärast.

Mäletate, võeti vastu otsus, et hakkame maksma emapalka. Jumala õige otsus! Pole vaja olla ajukääbik, et saada aru, et kahe ja poole aasta pärast on meil vaja lasteaiakohti. Kas tuli vastav otsus? Igal seadusel on oma kõrvalmõjud.

Haridusreform on vältimatu, aga seda ei saa teha, nagu Tšapajev ründas kodusõjas. Tahame seda või ei taha, Tapa valda jääb perspektiivis üks algkool, üks põhikool ja üks gümnaasium. See käib ka vene kooli kohta. Kui üks vene laps läheb esimesse klassi ja käib koolis kümme aastat, kust siis õpetajad tulevad? Eesti riik ju venekeelseid õpetajaid ette ei valmista. Aga noorte ja keskealiste venelaste seas on juba tükk aega tendents, et eesti keel on vajalik ja aitab neil valutumalt ühiskonda sulanduda, samuti on see abiks tööotsingutel.

Vältimatu on ka haldusreform. Räägitakse, et noored lähevad ära. Aga mida inimesel vaja on? Et oleks töökoht, kool, lasteaed, et oleks huviharidus ja et oleks midagi vabal ajal teha. Ja kui neist ühte või teist ei ole, siis ta paneb pillid kotti ja läheb Tallinnasse elama või Rakveresse.

Tuleb olla konkurentsivõimeline, aga selleks peab ressurssi olema. Ma ei taha visata kivi eelmiste Tapa valitsejate kapsaaeda, aga kui te käite mööda Tapa linna, siis ma küsin, milliseid suuri projekte siin on ette võetud. Nagu Võssotski laulis: "A gde dengi, Manja?"

Väikesed vallad suudavad küll korraldada kohalike inimeste elu ja mingil tasemel administreerida, kuid nad ei suuda valda arendada, ja kui vald ei arene, siis noored lähevadki ära.
Sageli ollakse liiga kitsarinnalised, provintsis ei nähta pilti tervikuna, tihti ei olegi inimestel ambitsioone.

Teine moment on eestlastele loomuomane kadedus naabri suhtes. Omavalitsusel on võimalus saada raha keskvalitsuselt või fondidest ja europrojektidest. Asi on selles, et kääbusvallad ei suuda korralikke europrojekte kirjutada ja nii jäävad rahast ilma. Kui endal aga seda meeskonda ei ole, siis tuleb projektikirjutajad sisse osta. Kui on miljonilised projektid, siis see meeskond tahab sealt oma osa saada. Siit hakkabki vallas kadedus - kes rikkamaks saab? Tulemus on lõpuks see, et mitte keegi ei saa mitte midagi.
 

Kui palju on teil säilinud kontakte kaitseväega?

Olen pidevalt kontaktis ja hoian end kursis sellega, mis kaitseväes toimub. Samuti küsitakse minu arvamust, olen ka sõjakoolis ja Tartu ülikoolis käinud loenguid pidamas.
 

Hiljuti toimus Tallinnas NATO liikmesriikide välisministrite kohtumine. Mis tähendus sel teie hinnangul oli?

Tähendus oli puhtalt sümboolne: et oleme NATO riik ja siin viiakse läbi NATO liikmesriikide välisministrite kohtumine. Lihtsalt nüüd oli Eesti kord - see on rotatsiooni küsimus.

Aga mis puutub NATOsse, siis see organisatsioon ei ole praegu ühtne. Kui NATO 1949. aastal asutati, siis oli neil ühine vaenlane olemas. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist tekkis küsimus, mis nüüd saab. Toon näite. Jugoslaavia pommitamine. Kas kõik NATO riigid olid poolt? Ei olnud, mõni ei andnud oma lennujaama kasutada jne. Praegu lähtutakse pigem pragmaatilistest, majanduspoliitilistest huvidest.

Kas Iraak oli NATO missioon? Ei olnud, see oli USA missioon ja USA otsis endale liitlasi. Aga Ameerika ühendriigid on meie julgeolekugarantii ning raske on nende palvetele vastamisest keelduda.

Kui sa lähed sõtta, pead mõtlema, kuidas sa sealt välja tuled. Võtame Afganistani. Nüüd räägitakse sellest, et anname tasapisi vastutuse üle Afganistani valitsusvägedele ja julgeolekujõududele. Kuidas sa seda teed korrumpeerunud riigis, kus pole kunagi keskvõimu olnud? Ja kujutate nüüd ette, kui liitlased sealt kaovad - siis hakkab kõik jälle otsast pihta.
 

Eks sõja põhjustajaks on ikka olnud majanduslikud huvid.

Kui sõda alustatakse, siis ei öelda tavaliselt mitte kunagi, mis on selle tegelik põhjus. Võtame Iraagi. Kas tuumarelv on leitud? Kas bioloogiline relv on leitud? Isegi Al-Qaedat ei ole seal. Mis on see põhjus, miks Iraaki minna? Nafta! Nafta. Mis on sõda? See on poliitiline käik sõjaliste meetoditega, et tagada majanduslik huvi.

Afganistani mineku ettekäänded olid sellised: ehitame demokraatiat, sõdime terrorismiga ja sõdime narkokaubandusega. Aga demokraatia ei sobi nendele. Nagu ei saa kunagi läbinisti demokraatlikuks riigiks Venemaa. Seal on teine mentaliteet. Minu arvates on kogu põhjapoolne Aafrika terroristide baase täis. Kui palju neid terroriste aga Afganistanis on?

Ja narkokaubandusega sõdimine tähendab seda, et afgaani põllumeestelt võetakse sissetulekuallikas. Kui hävitame nende moonipõllud, võtab rahvas relvad ja hakkab vastu.
Narkokaubandusega me ka ei tegele. Mida me seal siis teeme? Vaja välja tulla - aga kuidas?

Loomulikult, me oleme NATO riik ja NATO liige, me võtsime endale kohustused, mida peame täitma, sest muidu me pole usutav riik. Ma nüüd utreerin, aga kui homme otsustab NATO minna Antarktikasse rahu valvama, siis peame meie ka minema. Aga mina lähtuksin põhimõttest: nii palju, kui vajalik, nii vähe, kui võimalik. Eestist läheb välismissioonidele selgelt liiga palju inimesi. See on sama, et me tahame täisväärtuslikult istuda kahel toolil korraga. Aga see pole ju võimalik.

Roosimägi
• Oli pikka aega Tapa väljaõppekeskuse ülem, ehitas selle nullist üles.
• President Ilves nimetas Urmas Roosimägi aasta tagasi brigaadikindraliks.
• Pärast seda lahkus ta maaväe
juhataja kohusetäitja ametist ja jäi reservi.
• Kohalikel omavalitsuste valimistel mullu sügisel osales ta valimisliidu Valgejõgi nimekirjas ning sai Tapa valla volikogu esimeheks.