Jalgradu ma ei mäleta, metsa aga küll. Ja akent, pisikest, neljaruudulist, mille vastu paiskub veepisaraid, kui toosama tume, salapärane mets ennast pärast sadusid kuivaks raputab.
Kauneim nimi kogu maailmas– Ema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletan kirikutorni, mis eemalt-kaugelt kätte paistab ja mille mustav, otsekui haigutuseks avanenud suu toob kuuldavale kumisevat kellamängu, mis näib tulevat taevast ja veel kõrgemalt, ning ma tajun kauguse kaitsvat tiivapuudutust.
Mäletan, et õhk virvendab kuumusest, on suvehari, ja pärast mäletan päikesepaistes ladisevat vihma.
Mäletan, kuidas lõhnab kõdumuld hiigelsuure kuuse all ja et maamesilase nukravõitu suminast hakkab kuidagi kummaliselt hell, ning et järgnev vaikus nagu hingamise seisatumine koosneb millestki, milleks ma sel silmapilgul justkui valmis ei ole, täites mu sisemuse nimetu pelgusega.
Mäletan käsi, mis tõstavad, hoiavad, kannavad mind, ja ma tean, et need kuuluvad kellelegi, kes on minu silmis alles sootu nagu ingel, kuid kes on tõeline tõde ka keset kõige kaemuslikumat ja äraspidist. See keegi on minu ema.
Võlusahver
Ajad mööduvad ja ma pole ikka veel suur. Pikkadel sügisestel õhtutundidel, kui tähed kiikavad tuppa ja ukse taga lohisevad pimeduse sametpehmed sammud, viib ema jutustus mu kaugetesse kolmekümnendatesse.
Väike tüdruk, näoplaanilt ja siseilmseltki äravahetamiseni minuga sarnane, kujutab öösiti sahvris krabinat kuulates ette (nagu aastaid hiljem minagi), kuidas hiirekesed tantsivad riiulite vahel fokstrotti, härradel kõvakübarad peas, ristlipsud lõua all ja sabakuued seljas ning daamidel vedikud mööda põrandat libisemas. Hiirepreili kaelas katkeb pärlinöör ning klaashelmed veerevad heledal kõrinal nurkadesse nagu vallatu naer.
Tüdruk tahaks nii väga õppida, et osata kunagi see kujutluspildike koos kõikide teistega muinasjuttudeks ja muinasjutud omakorda raamatuks kirjutada.
Vaevalt neljateistkümneselt tuleb tal aga jätta hüvasti lapsepõlve ja kooliga ning asuda vabrikus kangastelgede taga tööle. Et viielapseline pere suudaks hädavaevu ots otsaga kokku tulla, peab igaüks maast madalast andma kümne küünega rügades majapidamiskassasse oma panuse.
Ehtjakobsoniliku vaeste patuste alevi madalas üürimajakeses seisab vaesuse ja läheneva sõjaga silmitsi naine, kellele on liiga sageli minuteid ja tunde tiksunud õnne ärakell ja kelle süda on liiga kibestunud, et sellest võiks saada Rooma linn, kuhu viivad kõik teed ja rajad. See naine on minu vanaema.
Elu piltmõistatused
Kuuldu põhjal on võimalik elusid ja elulugusid hõlpsasti kokku panna nagu piltmõistatusi.
Nopin killukese siit ja teise sealt ning jõuan üle-eelmise sajandi lõpuaastatesse. Tsaaririigi kuulekate alamatena peavad lihtsa maapere liikmed talu – teevad tööd, näevad vaeva, maksavad sakslasest mõisaomanikule renti ja pingutavad püksirihma, et varustada järeltulijad rõivaste ja jalatsitega ning lasta neil kihelkonnakoolis paar talve raamatutarkust taga nõuda.
Ajad on rasked, nagu need taeva poolt mittesoosituile alati on olnud, talu läheb haamri alla, pereisa lahkub siitilmast ja tema abikaasast, kelle süda on sedavõrd haritud, et oskab hetkedest olematugi ilu üles leida või kuulda ligimese hinges katkiminemise heli, saab ajapikku vallavaene.
See inimene, keda lapselapsed hüüavad koosuks, on minu vanavanaema.
Nii võin ma lõppematult ajas tagasi rännata, selg minemise suunas, et silmside praeguse ja olevaga ei katkeks, jõudes päevadesse, mis päädivad patuõuna hammustamisega paradiisiaias.
Mõtlen, et milleks meile need sugupuud ning milleks need tolmuks pudenevatest ürikutest ja iidsetest kirikuraamatutest välja otsitud nimed Liispet, Marie, Triino, Katariina, Pouliine, Anna, Eeva ...
Kõik põlvkonnad on ju sündinud ja sünnivad naisest, kes kannab kauneimat nime, mida häälikutest iial annab moodustada – Ema.
See kõlab niisama eriliselt ja uhkelt nagu Õnnistatud Maa, mille pinnale meile koos sünniga on antud võimalus jätta oma jalajäljed.