Kõmulise Ühtse Eesti suurkogu eel sõelusid poliitikute püksid püüli: kas tõesti tuleb uus parteiline jõud ja paneb kõigile pika puuga, nagu tegi seda üksikkandidaat Indrek Tarand europarlamendi valimistel
Juhtkiri: Ühtne Eesti
11. mai 2010, 08:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga ei, NO-teatri sõu ei väljunud teatri raamest, küllap adusid tegijad ise, et nad mängivad väga ohtlikku mängu, ja ei läinud lõpuni, kuigi olnuks täiesti võimalik revolutsiooni korraldada ning tühjalt kohalt uus erakond luua.
Aga tuli pandi ometi sussima. Näiteks andis endine õiguskantsler Allar Jõks mõista, et võib-olla tulebki uus partei. Ka mõned politoloogid on seda meelt, et tugevaid parteisid võiks meil rohkem olla.
Virumaa Teataja jagab seda mõtet. Paljud meist mäletavad aegu, mil ainsaks poliitiliseks jõuks oli kommunistlik partei.
Demokraatliku riigi üks alustalasid on erinevate jõudude koostöö, seal on koht nii koalitsioonil kui ka opositsioonil.
Aga pärast erakondade ühinemist kipub arvestatavaid parteisid väheks jääma.
Suure aplombiga tuli turule Res Publica, kuid peatselt liituti isamaaliiduga. Ka rohelised püüdsid pakkuda alternatiivi, ent nüüd võitlevad nad iseendaga. Sotsid tahavad alla neelata haavatud rahvaliidu, enam ei ole ka koonderakonda, arenguparteid. Väiksematest tegijatest pole mõtet siinkohal kõneleda.
Nii ongi meil ühel pool keskerakond, teisel aga reformierakond ja IRL ning inimestel puudub valikuvõimalus - nad on poliitikas pettunud ning eemalduvad üldse, näiteks valimistest.
Eestis paistab poliitika mustvalge: kui sa pole Savisaare poolt, siis järelikult oled Ansipi pooldaja ja vastupidi. Seetõttu olekski hea, kui nn altpoolt tuleval initsiatiivil luuakse veel üks tugev erakond, olgu selleks kas või Ühtne Eesti.
Kuid teadvustagem, et kõik uued tulijad peavad end eelnevatest vingemateks – nad on targemad, tublimad, ettenägelikumad. Aga piimajõgesid ja pudrumägesid ei ole ega tule, kui kõik inimesed, nii töölised kui ärimehed, ei hakka aru saama, et riiki pettes petame iseend.
Olgu see siis ümbrikupalka makstes, tulu deklareerimata jättes või salasigarette müües-ostes, suurematest vangerdustest rääkimata.