Jalgratas on saatanast?

Allan Jaakus. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Nii see arvatavasti ongi - jube sõltuvus tekib. Ostsin ratta ja nüüd ei saa sellest enam kuidagi lahti - võimalusel vean igale poole kaasa.

Viimastest sõitudest lapsepõlves on palju vett merre voo­lanud, avastades praegu metsa­kasvanud lapsepõlveradu, tekib mõnus äratundmisrõõm.

Eriti meeldis mulle aastaid ta­gasi vana hea Vene meestekas. Oli teine nii universaalne, et kannatas linnas sõita, metsas ja sügiseti porimülkas. Eriti mõnus tunne oli kummi ringi­keerutamine savilombis. Kuida­gi uhke oli, et suudad oma jõuga ületada hõõrdejõu ja jalad on justkui võimsad mooto­rid.

Sattusin sel kevadel poodi jalgrattaid silmitsema, ja oh imet - meestekad on tagasi, ja veel missugused: tugeva raami­ga, linna jaoks kohandatud kum­midega, porilauad-pakiraa­mid juba küljes, tuled ees ja taga, tagasihoidlikud kolm käiku on rummu peidetud, ei lahtisi otsi ega ühtegi silma riivavat osa, ning mis peamine, toodetud polnud need mitte kusagil idamaades ja hind oli ainult 2990 krooni.

Vot sellise ratta ma ostaksin ja sõidaksin! Sõidaksin just sinna, kus ammused teed on ju­ba lõppenud ja rohtu kasvanud, sõidaksin ikka edasi ja edasi ning teeks päeva toredaks.

Maailm rattalt

Uus ost tasus end ära, andes võimaluse loodust kiigata mujaltki kui autoaknast ja lisaks seejuures end veel liigutada.

Just viimasest on organism kõige rohkem puudust tundnud. Laskem siis organismil puhastuda jääkainetest ja stressist ning ajapikku kuhjunud mõttemustusest.

Mis muud kui rehvid täis ja proovisõidule! Suunaks valisin vallimäe, et minna inspekteerima, missuguseid viise sealne “laulukoor” ka veeretab. Hiljem öösel ei saanud und ja tegin veel tiiru Piira ristile ja taga­si. Järgmisel päeval tundsin mõ­nusat valu jalalihastes, kuid see käib taasalustamisega kaasas.

Rattal liikudes paistab maailm teistsugune. Võib nautida rahulikku sõitu ja kuulata, mida linnud räägivad, võib ki­ma­da, kuidas jaksu, lasta siis rattal vaba jooksuga minna, olla  eelisolukorras nii jalakäija kui autojuhi ees (ühissõiduki liikumise ajad või liiklusummikud ei mõjuta).

Ja kui kimadki läbi putukaparve ja mõni neist silma satub, siis oled ise olnud hoo­letu, et pole ratturiprille ette pannud.
Ühesõnaga, minu jaoks on jalgrattasõit oma headuses nagu unustatud vana.

Lasteaias sai rattasõit selgeks ja pärast seda oli mul rattaid mitu - Školnik, Ereliukas, siis nn meestekas. Viimasega sai ikka eriti palju kilomeetreid läbi uhatud, sest käisin siis Otepäält Käärikule kalal ja kodust sinna oli 12 km, päevas tegi see umbes 30 km, vahel rohkemgi, ja seda peaaegu aasta ringi.

Tegin ratta tarvis isegi ühed naastrehvid. Mäletan, et kevaditi olid sellised ilmad, et tunnikese paistis päike, oli soe ja siis lähenes lumepilv ning teise tunnikese olid praktiliselt lumehanges.

Selle rattaga minu ratata­ta­taa ka lõppes, sest siis sain oma elu esimese neljarattalise omanikuks. Mäletan veel siiani, kui­das ma rusikaga vastu rindu tagudes sõpradele vandusin, et ega ma ratast unusta.

Lubasin autoga vaid pikemaid otsi teha ja rattaga ikka edasi toimetada. Kuid siiski murdsin oma lubadust.

Vahel sõprade juures nende ratast kuuris või aia ääres nähes tekkis ikka kiusatus hüpata sadulasse ja teha mõned tiirud. Kord lõppes see katkise pe­daaliga, teisel korral jäin tek­sastest ilma, sest keti ja hammasratta vahelt püksisäärt kätte enam ei saanudki.

Vaja on rattateid

Homme on jälle päev ja loo­mulikult lähen oma uue sõbra jalgrattaga Rakvere kesklinna avastama. Vaevalt ma seal autojuhtidele teretulnud olen. Veelgi enam, kas minusuguseid seal kohtabki?

Eks teed ole samasugu­sed kui aastakümnete eest, ainult liiklustihedus on kas­vanud, nüüd tuleb pla­neerida lin­na uhked jalgrattateed, aga mitte uisapäisa, vaid ikka mõttega, hea projektiga ning arenenud riikide toel ja eeskujul.

Siiski tehniliselt sellega ei kiirustaks, sest seoses Rakvere Vee projektidega kaevatakse lähitulevikus suurem osa tänavaid üles, samas oleks just nüüd viimane aeg nendega koostööd teha, et saaks uued teekatted ning samas ka jalgrat­tateede võrgustiku.

Ja mida see annab? Kas tekib rahval tahe haarata jalgratta järele, et näiteks tööle sõita?

Kindlasti muutub tingimuste loo­misega suhtumine, ning mis veelgi tähtsam, hoitakse kokku määraval hulgal ressurssi ja inimeste tervis paraneb. Kahtlemata on midagi veel – see on tunne, mis on meeles lapsepõlvest, aga mille olemust me enam mõista ei suuda.
Head väntamist!