Energeetika on valdkond, mis on Eesti poliitikuile püha lehm. Jah, tõesti, energeetiline sõltumatus tagab riigile teatava stabiilsuse, ning kui energiat sisse ostetakse, ei ole me keegi kaitstud kõrgete hindade või sootuks kraanide kinnikeeramise eest.
Seni oleme kasutanud põlevkivi, oma rahvuslikku rikkust. Kuid põlevkivi ei saa lõputult ahju ajada, sest sellega on palju mõistlikumat peale hakata ja ühel heal päeval saab see ka otsa. Hüdroenergiat pole meil kusagilt võtta ja tuuleenergia osatähtsus moodustab tarbitavast alati vaid mõne protsendi.
Kui tahame elektrienergia osas sõltumatud olla - aga seda tahab iga riik -, siis on tuumajaama rajamine ainuvõimalik variant, sest paraku on põlevkivi meie ainuke omamaine energiaallikas ja selle põletamine on pehmelt öeldes rumal.
Teisalt on selline lahendus oluline julgeolekurisk, sest tuumajaama võib pidada võimalikuks terroristide sihtmärgiks. Kuid samuti võiks selleks olla praegune Narva elektrijaam kui suurim energiat tootev üksus Eestis.
Tuumajaama kardetakse kindlasti ka seepärast, et mäletatakse Tšernobõlis juhtunut. Aga see oli õnnetus ning maailmas töötavad kümned ja kümned tuumajaamad ilma ekstsessideta.
Inimlikult on arusaadav, et keegi ei taha uraani oma tagaaeda. Kui aga tõesti juhtub midagi, siis ulatub katastroofipiirkond sadade ruutkilomeetriteni - siin ei ole enam märkimisväärset vahet, kas tuumajaam asub Eestis, Põhja-Lätis või Venemaal.
Paljud Eesti teadlased lahkuvad Eestist, sest neil pole siin rakendust. Tuumajaam võimaldaks aga kõrgkvalifitseeritud spetsialistidele erialast tööd ning pikemas perspektiivis areneksid selle baasil ka meie ülikoolid. Rääkimata võimalusest pakkuda Eestis kõrgema palgaga ja peenema spetsiifikaga töökohti.
Aga kõigepealt tuleb ära oodata valitsuse otsus ja tuumajaama seadus.