Kas meil kõigil on oma kodukant?

, kirjandusloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maire Liivamets
Maire Liivamets Foto: Erakogu

Praegu peaks veel olema, aga kuna üha jõulisemalt toimub inimeste, koguni rahvaste ränne, siis küllap leidub Eestiski hingi, kes ei tea enam, kuidas esitatud küsimusele vastata. Kodukoha olulisuse rõhutamist märkab ennekõike hilises keskeas ja vanema rahva kõnepruugis. Näiteks tervitatakse Vikerraadios sünnipäevalapsi tihti lapsepõlvekodu sõpruskonna või kunagiste naabrinoorte, rindemeeste nimel.

Kuigi meie pöörasel 20. sajandil on põhimõttekindlalt kodukohti lammutatud, põlvkondi ühes paigas elanuid laia ilma pillutatud, nt suurde sõtta, pagulusse või laia Siberi aladele, alustatakse oma meenutusi enamasti viitega kodukandi tähtsusele inimese kujunemisel.

Hiljaaegu ilmus Ilmar Palli kokku pandud ja sõnastatud raamat “Kodukohalood”, mis koondab varem põhiliselt Maalehes avaldatud vestlused või rännakud tuntud Eesti kultuuritegelastega. Kokku 36 persooni, kellest vähemalt kaheksateist kuuluvad kirjarahva sekka.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles