Piirivööndist ja kasakatest

Sander Liivak
, rakverlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sander Liivak
Sander Liivak Foto: Erakogu

On kummaline, et igaüks tohib vabalt käia Narva-Jõesuus, Vask­narvas, Piirissaarel, Meera­palus, Mehikoormas, Beresjes, Lüübnit­sas, Podmotsas ja Saatses. Saatsesse pääsemiseks tuleb mis tahes sõidukiga peatumata läbida kilomeetri jagu Vene territooriumi.

Sõna “piiritsoon” äratab vanemates eestlastes valusaid mälestusi ajast, mil põhjaranniku küladesse, Saaremaale ja Hiiumaale sõiduks tuli taotleda luba. Teisest küljest tagas selline kord puhta keskkonna ja turvalisuse: kurjategijad ei saanud käia loodust ja suvekodusid rüüstamas. Tänapäeval on piiritsoon ehk eestipärasemalt piirivöönd olemas nii Venemaal kui Soomes, viimases muidugi ainult idapiiril.

On kummaline, et igaüks tohib vabalt käia Narva-Jõesuus, Vasknarvas, Piirissaarel, Meerapalus, Mehikoormas, Beresjes, Lüübnitsas, Podmotsas ja Saatses. Saatsesse pääsemiseks tuleb mis tahes sõidukiga peatumata läbida kilomeetri jagu Vene territooriumi. Kas midagi sellist oleks Soome idapiiril võimalik? Seal on küll analoogiline juhtum Saimaa kanali rendiala näol, aga seda läbivad ainult paadi- ja laevareisijad, kelle dokumente kontrollitakse. Saatse saapa eest Eesti Venemaale renti ei maksa ja kumbki riik läbisõitjatelt ID-kaarti ei nõua.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles