Lapsepõlve rõõmsad rütmid
Saadavad meid elu teedel ...
Kiri: Paljulapselise pere mured ja rõõmud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle looga ei taha ma kurta mineviku üle ega meenutada oma “rasket” lapsepõlve, vaid pajatada pisut sellest, et olime tollal rõõmsameelsemad ja ka pisut leplikumad.
Isa suri meil 1947. a talvel. Ema jäi üksinda kasvatama seitset last. Kõige vanem oli 18aastane ja noorim 10kuune. Teised mahtusid oma vanusega sinna vahele.
Mäletan neid aegu, kui juba kõik koolis käisime. Ema ärkas alati väga vara ja ütles naljatades: “Inimene magab hommikul laiskust, õhtul väsimust.”
Ja rõõmsameelne oli ta ka. Võttis kummutilt vana päevinäinud tumedate kaante ja kuldristiga piibli ja laulis kirikulaule. Tollal mõtlesin oma lapsearuga, et mis ta lõõritab, kuid nüüd mõistan, et sellest ammutas ta jõudu terveks päevaks.
Ristitud me olime ja täiskasvanuks saades tuli ette võtta ka leeritee. Mul on selgesti meeles, kuidas minust vanem õde kiusas mind, et kui ma veel sel suvel leeri ei lähe, lõikab ta pikal valgel kleidil tüki maha. Aga kuna uut kleiti ei olnud võimalik muretseda, siis pidin leppima õe kleidiga. Ja üldse oli nii, et kandsime ikka õdede-vendade jalanõusid ja riideid. Kui tuli koolipidu, õmblesime vanale kleidile uue valge krae – ja oligi korras.
Talviti, kui olid sügavad hanged - kooli oli tükk maad -, jäime internaati. Soojemate ilmadega käisime jalgsi. Mõnikord logistas külavahe porisel teel mõni hobuvanker, millega küüti saime.
Seda mäletan ka, et oli tööjaotus. Vanemad poisid käisid metsas tööl. Noorem õde nokitses aias, üks õdedest aitas ema söögitegemisel, minu hooleks oli sokkide ja kinnaste paikamine.
Suviti käisime kõik kolhoosis tööl, kes põllul, kes karjas või kuskil peres. Mingit taskuraha ei mäleta.
Ma ei saa öelda, et oleks olnud raske lapsepõlv. Mängud olid ikka külalastega koos ja rõõmus meel saatis meid kõikjal.