Maailma riikidest vähem kui kümnendikul on lipp üle sajandi vana, kuid veelgi haruldasem on, kui säilinud on esimene lipp. Eestil on esimene sinimustvalge alles. Ja oleme väärtustanud seda rahvuse ja riigi sümbolit ning meil on koguni oma lipu päev.
Juhtkiri: Sinimustvalge päev
4. juuni 2010, 08:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna 126 aastat tagasi - 4. juunil, aastal 1884, õnnistati Otepääl Eesti lipu emalipp Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna. Algselt üliõpilaste seltsi lipp, hiljem kandis trikoloor rahvusluse ideed ning Eesti vabariigi tekkides sai sellest riigilipp.
Eesti taasiseseisvudes oli pea igas kodus auväärt koht sinimustvalgel laualipul, haruldasematel juhtudel toodi lakapealsetest või mõnest muust peidupaigast lagedale esimese vabariigi aegsed lipud. Kui Erika Salumäe tuli olümpiavõitjaks ning tseremoonial heisati me trikoloor tagurpidi, olime haavunud. Lehvitasime oma lippe laulupidudel ja olime uhked. Oleme ka nüüd.
Kuigi võib-olla kipub see uhkus ja rõõm pisut tuhmuma. Seepärast tuletab lipupäevgi meelde, et tegemist on meie riigi - iseseisva väikeriigi - märgi ja sümboliga, millest saab osa iga kodanik.
Sinine sümboliseerib usku Eesti tulevikku, must Eesti mullapinda ja rasket minevikku ning valge lootust Eesti ilusasse tulevikku. Ja seegi puudutab meist igaüht.
Oma riigist ja iseendast lugu pidav kodanik ei heiska räbaldunud ja pleekinud lippu. Lippu ei ole viisakas jätta pimeduse kätte ja päikeseloojangul tuleks ta alla võtta või valgustada. Eesti seadused seda ei sätesta, küll aga näeb ette riigilippude kasutamise hea tava.
Martin Lipu luuletus “Eesti lipp”on ajatu. Siinkohal esimene salm:
Ehitagem eesti kojad kolme kodu-värviga!
Võtku nendel Eesti pojad ennast ükskord ühenda’,
võtku kuldse armuköie venna-arm neil veerita’,
vastaku neil vägev hüüe: “Eesti, Eesti, ela sa!”