Urve Tinnuri: Noa tegi tühja tööd

, luuletaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urve Tinnuri.
Urve Tinnuri. Foto: Virumaa Teataja

Mu kodutee kõrval ilmutab ennast allikas, milles kevaditi imetlevad oma peegelpilti varsakabjad ning kust kohalikud elanikud käivad külma ja kristallselget joogivett ammutamas.

Allika vastas hingab kasesalu, täis raamidesse mahutu­ma­tu vaikelu salapära, ning kui arglikul noorkuul on pühapaiste ümber, võib lehelõhnas tajuda aja kuulmatuid samme.

Ühel päeval, õigemini ööl lisandub natüürmordile jõuline signatuur - kraavipervele heidetud must prügikott, mis suudab looduse meistriteose jõhkralt ära narrida.

Minust, kes ma olen ennast harjutanud nägema keskkonda mitte ainult silmade, vaid ka rohukõrte ja kanarbikupuhmaste kõrguselt, saab Sherlock Holmes, kes arutleb koos kujutletava doktor Watsoniga, mida esmase visuaalse vaatluse põhjal võib järeldada.

Ilmselt on pahanduse autori näol tegemist inimesega, kes on rahulolev ja heas toitumuses, sest vareste poolt laiali pillutud pakendid kõnelevad kallitest ja kvaliteetsetest produktidest.

Et too kodanik on ülbe ja hoolimatu, on samuti selge, ja oletatavasti ka lastetu, sest kes küll peaks õigeks ulatada järeltulijatele nende sündimise eest sedavõrd närune tasu - saastatud ja pilastatud ilmanurk.

Tapmine kui tunnussõna

Et tegemist pole üksikjuhtumiga, sellest teab pajatada linnalähedane mets, tehes seda valusa uskumatuse keeles.

Lagendikutäis kullerkuppe, õitsemas keset kileräbalaid, plastpudeleid ja heinapakinööri; laulurästas hõiskamas toomingates, mille kõrval kügeleb virn autorehve; koormake vanu kodumasinaid keset metskitsede rada – need on jäljed, mis lausuvad täit tõtt kõigest muust peale armastuse looduse, maailma ja ligimese vastu.

Etteheitva pilguga vaatab naabrimemm minu aiaveeres vohavat naadiriba, toimetades teisel pool krundipiiret piinlikult hoolikat umbrohutõrjet.

Kui möönaksin, et põõsaaluses naadipadrikus kakerdab ringi õnneliku olemisega sitasitikas, siin leiab viluvarju kärnkonn ja pesitseb peotäis jumal-teab-mis-mardikaid, ja et mul ei ole südant neilt kodu võtta, korjaksin vist endale külge ullikese kuulsuse.

“Miks te tigusid ei tapa?” pärib üks teine üleaedne mu sugulase käest kurjalt aru.

Ent ... kas tapmisest pole saanud otsekui tunnussõna? Kas me ei hukka juba niigi üleliia, alustades halbadest bakteritest, kelle kõrval, Domestose ja muu tugevatoimelise kodukeemia toimel, hävivad ka head, ning lõpetades kõikidega, kes lendavad, ujuvad, roomavad ja jooksevad?

Õlitame kormoranide mune, lõhume toonekurepesi, saadame tapamajadesse kaugelt rohkem pudulojuseid, kui leivakõrvaseks vajame, nii et liha- ja vorstilettidel näha olevast priiskavast küllusest hakkab valus.

Nõustun ka kirjadaam Esta Aksliga, kes on öelnud, et oda või amb peaks olema looduse krooni ainus aus valik, võitlemaks ulukitega hammas hamba ja küüs küüne vastu.

Optilise sihikuga jahirelv võimaldab kaitsetuid rünnata kõige argpükslikumal moel – varjunult ja ka selja tagant. Ometigi vääriks iga Issanda olevus siin maamunal elu ja surma peale võitlemise momenti.

Süütud ja kurjad

Taban end mõttelt, et vaene Noa tegi tühja tööd, võttes go­feripuust laeva par­dale paari igast faunaesinda­jast. Inimesed, kes saabusid siia ilma pärast Noad ja uputust, oskasid pal­jud liigid lõpli­kult hävitada või viia need hävi­mise äärele. Seadsid sisse puna­se raamatugi, kuhu ohustatuid üles tähendada.

Kui järjekordne koletu naftareostus oma ülesande täidab, ei piisa punasesse raamatus­se lisalehtede kleepimisest, huk­kuvate populatsioonide nimetusi suudab mahutada vaid tõ­hus riiulitäis kogutud teoseid.

Jääb üle loota, et inimene saab veel kaua figureerida auto­ri­na, mitte kaante vahele kängitsetuna, kus sõnapaari homo sapiens järel lühike ja lakoonili­ne märge – väljasurev liik.

Annaks taevas, et maailma suurimal ja halastamatuimal kiskjal oleks või­malik ava­da veel mitmeid gur­maa­ni­res­to­ra­ne, kus serveeritak­se hõr­gus soustis kängurusaba, grillitud seb­rafi­leed või ürtide­ga hau­ta­tud boa­mao­li­ha, ja et tal jätkuks jaksu tappa, omamaks kih­vu, sarvi, nahka ja üleolekutunnet.

Sedagi piskut, mis meie prü­gisse uppuvas ja aeglases pii­nas surevate ookeaniasukatega ühises kodus veel järel, an­nab ju rahaks ja heaoluks ümber arvestada. William Golding ütles õigesti: süütud ja kurjad elavad ühes maailmas ...

Kui meile midagi enam alles ei jää, siis laborites kokku mik­situd lõhnaained ja maitsetugevdajad ometi, koos täiendiga “looduslähedased”.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles