Mu kodutee kõrval ilmutab ennast allikas, milles kevaditi imetlevad oma peegelpilti varsakabjad ning kust kohalikud elanikud käivad külma ja kristallselget joogivett ammutamas.
Urve Tinnuri: Noa tegi tühja tööd
Allika vastas hingab kasesalu, täis raamidesse mahutumatu vaikelu salapära, ning kui arglikul noorkuul on pühapaiste ümber, võib lehelõhnas tajuda aja kuulmatuid samme.
Ühel päeval, õigemini ööl lisandub natüürmordile jõuline signatuur - kraavipervele heidetud must prügikott, mis suudab looduse meistriteose jõhkralt ära narrida.
Minust, kes ma olen ennast harjutanud nägema keskkonda mitte ainult silmade, vaid ka rohukõrte ja kanarbikupuhmaste kõrguselt, saab Sherlock Holmes, kes arutleb koos kujutletava doktor Watsoniga, mida esmase visuaalse vaatluse põhjal võib järeldada.
Ilmselt on pahanduse autori näol tegemist inimesega, kes on rahulolev ja heas toitumuses, sest vareste poolt laiali pillutud pakendid kõnelevad kallitest ja kvaliteetsetest produktidest.
Et too kodanik on ülbe ja hoolimatu, on samuti selge, ja oletatavasti ka lastetu, sest kes küll peaks õigeks ulatada järeltulijatele nende sündimise eest sedavõrd närune tasu - saastatud ja pilastatud ilmanurk.
Tapmine kui tunnussõna
Et tegemist pole üksikjuhtumiga, sellest teab pajatada linnalähedane mets, tehes seda valusa uskumatuse keeles.
Lagendikutäis kullerkuppe, õitsemas keset kileräbalaid, plastpudeleid ja heinapakinööri; laulurästas hõiskamas toomingates, mille kõrval kügeleb virn autorehve; koormake vanu kodumasinaid keset metskitsede rada – need on jäljed, mis lausuvad täit tõtt kõigest muust peale armastuse looduse, maailma ja ligimese vastu.
Etteheitva pilguga vaatab naabrimemm minu aiaveeres vohavat naadiriba, toimetades teisel pool krundipiiret piinlikult hoolikat umbrohutõrjet.
Kui möönaksin, et põõsaaluses naadipadrikus kakerdab ringi õnneliku olemisega sitasitikas, siin leiab viluvarju kärnkonn ja pesitseb peotäis jumal-teab-mis-mardikaid, ja et mul ei ole südant neilt kodu võtta, korjaksin vist endale külge ullikese kuulsuse.
“Miks te tigusid ei tapa?” pärib üks teine üleaedne mu sugulase käest kurjalt aru.
Ent ... kas tapmisest pole saanud otsekui tunnussõna? Kas me ei hukka juba niigi üleliia, alustades halbadest bakteritest, kelle kõrval, Domestose ja muu tugevatoimelise kodukeemia toimel, hävivad ka head, ning lõpetades kõikidega, kes lendavad, ujuvad, roomavad ja jooksevad?
Õlitame kormoranide mune, lõhume toonekurepesi, saadame tapamajadesse kaugelt rohkem pudulojuseid, kui leivakõrvaseks vajame, nii et liha- ja vorstilettidel näha olevast priiskavast küllusest hakkab valus.
Nõustun ka kirjadaam Esta Aksliga, kes on öelnud, et oda või amb peaks olema looduse krooni ainus aus valik, võitlemaks ulukitega hammas hamba ja küüs küüne vastu.
Optilise sihikuga jahirelv võimaldab kaitsetuid rünnata kõige argpükslikumal moel – varjunult ja ka selja tagant. Ometigi vääriks iga Issanda olevus siin maamunal elu ja surma peale võitlemise momenti.
Süütud ja kurjad
Taban end mõttelt, et vaene Noa tegi tühja tööd, võttes goferipuust laeva pardale paari igast faunaesindajast. Inimesed, kes saabusid siia ilma pärast Noad ja uputust, oskasid paljud liigid lõplikult hävitada või viia need hävimise äärele. Seadsid sisse punase raamatugi, kuhu ohustatuid üles tähendada.
Kui järjekordne koletu naftareostus oma ülesande täidab, ei piisa punasesse raamatusse lisalehtede kleepimisest, hukkuvate populatsioonide nimetusi suudab mahutada vaid tõhus riiulitäis kogutud teoseid.
Jääb üle loota, et inimene saab veel kaua figureerida autorina, mitte kaante vahele kängitsetuna, kus sõnapaari homo sapiens järel lühike ja lakooniline märge – väljasurev liik.
Annaks taevas, et maailma suurimal ja halastamatuimal kiskjal oleks võimalik avada veel mitmeid gurmaanirestorane, kus serveeritakse hõrgus soustis kängurusaba, grillitud sebrafileed või ürtidega hautatud boamaoliha, ja et tal jätkuks jaksu tappa, omamaks kihvu, sarvi, nahka ja üleolekutunnet.
Sedagi piskut, mis meie prügisse uppuvas ja aeglases piinas surevate ookeaniasukatega ühises kodus veel järel, annab ju rahaks ja heaoluks ümber arvestada. William Golding ütles õigesti: süütud ja kurjad elavad ühes maailmas ...
Kui meile midagi enam alles ei jää, siis laborites kokku miksitud lõhnaained ja maitsetugevdajad ometi, koos täiendiga “looduslähedased”.