Persoon: Trompetimängijast kasvas esimene viiul

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heino Parve on kuke aastal sündinud vähk, suure osa oma elust tegelenud ehitusega, samuti spordi ja muusikaga. Praegust pensionipõlve veedab enamasti uhtna maakodus.
Heino Parve on kuke aastal sündinud vähk, suure osa oma elust tegelenud ehitusega, samuti spordi ja muusikaga. Praegust pensionipõlve veedab enamasti uhtna maakodus. Foto: Arvet Mägi

Sondas sündinud tööstus- ja tsiviilehitusinseneri haridusega Heino Parve on kogu töömehe elu tegelenud ehitusega. Oma tippsaavutuseks peab ta Näpil asuva Rakvere kolhooside ehituskontori (KEKi) elamu- ja tootmisrajooni rajamist.


“Ma olen juba selles eas, et lehest loen alustuseks läbi surmakuulutused ja pärast seda vaatan ka muud,” räägib eluaegne ehitusjuht, endal naerukurrukesed silmanurkades. Neid naerul silmi vaadates meenub ammu kuuldud lugu. Seitsmekümnendate keskel hakkas päris uues KEKi kontoris katus suurte vihmade ajal vett läbi laskma. “Ega kontor pole allveelaev, et peab vett pidama,” vastas tolleaegne juhataja Parve küsijatele. Lekkekoht loomulikult parandati, aga selline humoristlik lähenemine ütleb nii mõndagi vestluskaaslase kohta.

Heino Parve on kuke aastal sündinud vähk. “Olen kodulembene, ja vähil on veel üks omadus - ta tahab ööseks koju, ma ei ole huvitatud hommikuni istumisest,” ütleb ta. Ja teise omadusena nimetab korrektsust: “Ma tahan korrektne olla.” Seda võib uskuda, sest korrektsust nõudis ta ka oma alluvatelt.

Parve juurde ei saanud minna enda arvates hästi koostatud ettekandega. Ta kuulas pealtnäha ükskõikselt, kuid ühel hetkel osutas sõrmega kõige nõrgemale kohale, küsides, mis see on, ja kaardimajake varises kokku.

Määravad inimesed

Heino Parve on pikka aega juhtinud kaht ehitusorganisatsiooni. Rakvere KEKi juhataja oli ta ligi 13 aastat ning 19 aastat juhatas kohalikku ehitust ETKVLi süsteemis. Lisaks veel mõni aasta Rakvere rajooni täitevkomitee vastavas osakonnas. Kokku teeb see ehitaja staažiks rohkem kui 36 aastat. Nende aastate jooksul valmis enam kui sada suurt ehitust kõikjal Eestis, aga samuti Moskvas ja Karjalas.

“Ma pole ühessegi kohta ise läinud, ikka on mind kutsutud,” mainib ta tööraamatut lehitsedes. Pärast Tallinna polütehnilise instituudi lõpetamist suunati Heino Parve Rakvere rajooni täitevkomitee kolhooside ehitusosakonna juhatajaks. Ja aasta hiljem viidi mees üle trusti Gasslantsõstroi Rakvere ehitusvalitsuse nr 4 tootmise-tehnika osakonna juhatajaks. Edasine tee viis ETKVLi, kus ta alustas Rakvere linnasetehase ehitust, kuid ei jõudnud lõpetada, sest ees ootas uus väljakutse.

“Ühel päeval tulid mehed Lauristini tänava kontorisse ning teatasid, et nemad on EKEst ja pakuvad tööd. Üks neist oli Rakvere päritolu Paul Nei ja teine vist EKE pearaamatupidaja. Ütlesid, et novembris on KEKi juhatuse koosolek ning valitakse uus juhataja,” jutustab Parve.

See oli aastal 1965. Oli kokkulepe, et Vello Käbin jääb peainseneriks ja Jaak Kimmel tuleb juhataja asetäitjaks. Näpil oli KEKile maad eraldatud ning ehitus juba käis. Kahe kuu pärast kolitigi kaheksa korteriga elumaja esimesele korrusele.

Kümne aastaga ehitati Näpile korralik tootmis- ja autobaas ning elamukvartal, ja kui alguses oli töötajaid paarisaja ümber, siis kümne aasta pärast oli neid üle üheksasaja. Edu aluseks olid inimesed. “Vello Käbin ja Jaak Kimmel olid ikka kõvad abilised, muidugi ka töödejuhatajad Edgar Võsu ja Vello Nõmmik,” loetleb Heino Parve parimaid. “Tublid mehed, aga tuli leida see õige nupp üles, millele vajutada. Mul on selles vedanud, et olen leidnud need õiged mehed ja nupud nende käivitamiseks,” arvab ta. Muidugi aitas kõvasti kaasa elamuehitus.

“Hakkasin seda tabama, et inimene teeb rõõmuga tööd, kui ta on ka midagi saanud, rahast üksinda on vähe,” oli panus korteritele Parve arvates üks edu aluseid. Lisaks Näpi elamurajoonile ehitati oma töötajatele maju veel Väike-Maarjas, Rakveres ja mujalgi rajoonis.

KEKi hiilgeaeg kestis seitsmekümnendate keskpaigani, siis algas seisak. Plaanid aina kasvasid, kuid nende täitmiseks puudus kate, samuti sai Heino Parve arvates pärssivaks töödejuhatajate palgasüsteemi muutmine.

“Päevakorrale tõusis töötasude ümberkorraldamine. Riigil oli mure, et ei tekiks rikkaid, palgad ei tohtinud nii kõrged olla. EKE süsteem oli selle peale üles ehitatud, et töödejuhatajad olid tükitööl. Pärast reorganiseerimist löödi kõik EKE töödejuhatajad kuupalgale. Tegelikult andsid meie töödejuhatajad ühe palgarubla eest rohkem toodangut tükitööl olles,” räägib ta.

Parve jaoks lõppes KEKi karjäär 1978. aasta märtsis, kui tema asemele valiti uus juhataja, ning juba järgmisel päeval istus ta uuesti ETKVLi ehitusvalitsuse Rakvere  ehitustööde juhataja toolil ja jäi sinna rohkem kui kuueteistkümneks aastaks.

Lai tööpõld

Kui KEKi päevil oli peamiseks ehitustandriks Rakvere rajoon, siis ETKVL ehitas ka Ida-Virumaal ja oma panus tuli anda nii Moskvas kui Karjalas. “Töödejuhatajaks sai Ilmar Kangur – hea organiseerija oli. Töömees peab tundma tööd peensusteni, töödejuhataja asi on organiseerida, et töölisel tööd oleks,” tutvustab Parve valikukriteeriume.

Mittemustmullavööndi abistamise programmi käigus käidi Karjalas ehitamas. Lähima objektini oli üle 900 kilomeetri, kõik tuli sinna vedada, kaasa arvatud toit ehitajatele. Et õhtul kohale jõuda, pidi siit hommikul kell neli sõitma hakkama.

Sellega seoses meenub Heino Parvele üks huvitav seik: “Ükskord sõitsime mööda Murmanski maanteed, seal on tee ääres sadade kilomeetrite ulatuses metsa, kuskile ühtegi teed ei pööra. Vaatasime, lendab helikopter, kollane. Kadus ära, ja äkki nägime - seisab tee peal ees. Meie töödejuhatajaga istusime tagaistmel, autojuht seletas miilitsatele, et need on Eesti ehituse ülemused.

See jutt mõjus silmanähtavalt. Sõitsime edasi. Murmanski ja Petroskoi tee ristmikul oli GAI putka, ning mida me näeme, kolm või neli miilitsat seisavad reas ja löövad meile kulpi.”

Moskvas ehitati Ilmar Kanguri juhatamisel toiduainete kauplust. Iga liiduvabariik pidi ehitama ühe toiduainete kaupluse. Kui Karjalas oli toiduga probleeme, siis Moskvas elasid töölised hotellis.

“Vastutus oli suur. Ega need Moskva ehitused ei olnud ehituslikult keerulised, vaid poliitiliselt, kuid ega ma kedagi alt vedanud, kõik sai õigeks ajaks valmis,” räägib Parve. ETKVLi ajal ehitati Rakveresse praegune Tsentrum ning muidugi KITi tootmishooned ja ühiselamud.

Ainuke ehitaja

“Minu suguvõsas ehitajaid pole olnud, kõik on põllumehed, ka järeltulijate hulgas ehitajaid ei ole,” nendib Heino Parve. Keskkoolis käis ta Rakveres, mängis kõvasti korvpalli ja puhus Jaan Paku käe all orkestris trompetit. “Kolm aastat olime koos Arvo Pärdiga, tema mängis flööti ja lõi vahel trummi,” nimetab Parve oma kuulsat koolivenda.

Peale korvpalli harrastas ta teisigi spordialasid. Rajooni koolinoorte meistriks tuli Heino Parve veel kergejõustikus ja ujumises. Kui vaja oli, siis pani Parve ka kiiruisud alla ning esindas rajooni vabariigi meistrivõistlustel.

Lõpueksamid olid käes ning nüüd tuli teha valik, kuidas edasi minna. Ehitajad teenisid kõvasti raha, ja klassivend Kalju Oomeri eestvedamisel saigi TPIsse eksamitele mindud.

“Matemaatikas põrusin sisseastumiseksamil läbi, pärast jäin õppejõudu ootama, et äkki saab järgmisel päeval uuesti teha, sest ma ei tundnud ennast nii nõrgana. Õppejõud tuligi mulle vastu, ja järgmisel päeval sain nelja,” meenutab Heino Parve kõrgkooli astumist. Esimesel aastal tuli teinegi katsumus. Viitsimata tunnis käia, sai ta vene keeles kolme, mis tähendas stipist ilma jäämist ja õppemaksu. Õppemaks jäi mingil põhjusel tasumata ning ühel päeval nägi ta seinal oma nime koolist väljaarvatute nimekirjas. Tegelikult oli tal vene keeles tugev põhi, sest keskkoolis andis seda ainet kuulus õpetaja Nikolai Kristoffel.

“Läksin dekaan Lauri juurde. Ta vaatas mulle otsa ja küsis, kas sina oled see Parve, kes korvpalli mängib. Mängisin esimesest kursusest peale ehitusteaduskonna meeskonnas, dekaan oli suur spordifänn ja käis mänge vaatamas. Ütles, et tee avaldus ja mine rektori juurde. Nii saigi minust teist korda üliõpilane,” jutustab Parve ja lisab, et ei saanud enam kooli lõpuni endale ühtegi kolme lubada. Korvpalliski kuulus ta mitu aastat TPI esindusmeeskonda.

1994. aastal ETKVLi ehitusvalitsused likvideeriti, ja juba järgmisel päeval oli Heino Parve tööl maakonna päästeametis. Tolleaegne päästeameti juht Uno Kask oli ammu teda sinna kutsunud ja Heino Parve jäi seitsmeks aastaks päästeameti palgale. “Hea oli minna, sest ma sain nullist ehk tühjast kapist peale hakata,” ütleb endine tuletõrje peainspektor.

Osakond sai komplekteeritud ja töö käima pandud, aga aeg päästeteenistuses lõppes. “Aeg sai lihtsalt täis,” märgib Heino Parve oma elu selle perioodi kohta. Pärast seda õpetas ta aastaid veel ametikoolis tulevastele ehitajatele tööohutust ehitusplatsil.

Abielumehe staaži on ka juba ligi pool sajandit. “Ma ei viitsinud kaugelt tüdrukuid otsida ja võtsin oma tänavalt,” tähendab Heino Parve oma naisevõtu kohta. Abikaasa Ljubov on lõpetanud Tallinna pedagoogilise instituudi ning peab senini Rakvere gümnaasiumis vene keele õpetaja ametit.

Heino Parvel on Uhtna kandis päranduseks saadud maakodu, kuhu enamik ajast kulub, ning nüüd hakkas ta uurima isapoolset sugupuud. Veel on tal head suhted Sonda muuseumiga ja pisitasa tegeleb oma suure fotokogu sorteerimisega.

Heino Parve

• Sündinud 16. juulil 1933.
• Lõpetanud Rakvere I keskkooli 1953 ja TPI 1958.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles