“Kes nutab meie lasteaias, on beebi!”
Vabatahtlikuna võõral maal

20 soojakraadi tundub külm, vaja talvemüts pähe panna.

FOTO: Triinu Sikk

Pea kolmkümmend last kõnnivad ringis üksteisel õlgadest kinni hoides ümber nutva poisi ja korrutavad kooris “Quem chora – é bebê!” (tõlkes: “Kes nutab, on beebi”).

Õpetaja ees ning kõik lapsed tema järel skandeerides.

Samalaadset salmi korratakse ka juhul, kui mõnel lapsel tuleb piss püksi või kui kellelgi tekib kasvõi mõte toitu järele jätta.

Tellijale

Igapäevaste seikluste ja ootamatuste kõrval võib vahel peaaegu et meelest minna peapõhjus, miks mina ühes mitme teise Euroopa noorega siin riigis viibin – et teha vabatahtlikku tööd. Mina töötan kohalikus äärelinna eelkoolis (ehk Eesti mõistes lasteaias) koos veel ühe Eesti ja kahe Saksa vabatahtlikuga. Iga päev kella 8–16 veedan oma aega nende 3–5aastaste lastega.

Lapsi on lasteaias umbes 50 ning nad on jagatud vanuse järgi kahte rühma ehk kahte klassiruumi. Mina olen vanemate ruumis, kus on keskmiselt veidi alla 30 lapse. Nendes, mitte just eriti ruumikates tubades süüakse, õpitakse, mängitakse ja isegi magatakse. Esimestel päevadel saime veidi kasutada ka maja hoovi, ent mõne aja pärast alustati seal uute majade ehitamist.

Tagasi üles