Hariduskommentaar: palun lõpetage laste piinamine!

Vahelduseks Ukraina teemale ning NLi (kui impeeriu­mi) taasta­misele tahan südame­murega rääkida lastest, kes on meie tulevik – kes on ju meie Eesti.

Seekord tuleb juttu 2. klassi poistest ja tüdrukutest, kes avastavad alles ennast ja maailma enese ümber; kes peavad sammu pidama tohutult suurte ja kiirete füüsiliste, emotsionaalsete, psüühiliste ning sotsiaalsete muutuste ja väljakutsetega. Ootused nendele lastele on metsikult suured. Keegi ei küsi neilt, kas kõik suudavad sellise tempoga sammu pidada.

Vastuolu, mis on riikliku õppekava, aine- ja töökavade ning loendamatute õpikute (sisu ja taseme) vahel on enam kui karjuv. Ühelt poolt räägime, et lapses peab toetama (arendada isereguleeruvaid protsesse ei saa, küll aga tuleb püüda neid suunata, mõjutada) loovust, loovat mõtlemist. Aga kas meie ja teie – haridusministeerium ja need omavahel konkureerivad kirjastused, kes trükivad ülikallile paberile atraktiivseid õppetükke (tegevõpetajana pole ma juba ammu kindel, kas kasvatuslikult, ainedidaktiliselt ning metoodiliselt) – üldse arvestame lapse füüsilise, vaimse, sotsiaalse arengu ühtsust, mis baseerub arusaamisel, mitte tuubitu reprodutseerimisel.