Väikese hilinemisega täitus kirik rahvaga ja tseremoonia algas. Ehkki kõik käis kohalikus shangaani keeles ning laulude ja jutluse sisu jäi mulle arusaamatuks, tundsin nende kolme ja poole kirikus veedetud tunni jooksul minimaalselt igavust. Iga lühikese aja tagant tõusid inimesed püsti ja laulsid üheskoos, sõltuvalt laulust ka plaksutasid või tantsisid kaasa. Kõik inimesed tundsid end vabalt ja mõnusalt. Kui väiksematel kirikulistel läks pikapeale kõht tühjaks, võeti välja krõpsupakid või asusid emad oma sülelapsi imetama, samal ajal edasi kuulates. Kirikuõpetaja oli kelmikas naisterahvas, kes nii mõnigi kord pani kogu rahvahulga naerma. Pärast jutlust algas viie lapse ristimistseremoonia – kõik olid uhkelt üles sätitud ning pärast püha vee alla kastmist lugesid žestikuleerides kirikulistele salme ette.