Mosambiigis pühad ilma munadeta, ent see-eest viie tordiga

Mosambiik ei väsi oma kontrastidega üllatamast: tühi kivimaja, mis meenutas laohoonet, oli ehitatud kirikuks, mis oli tantsivaid ja laulvaid inimesi puupüsti täis, enamik neist väga pidulikult riides. Ristimistseremooniale järgnes suurejooneline pidu. Foto: Triin Sikk

Lihavõtted on Mosambiigis suur püha. Kuna enamik inimestest on usklikud, siis on see siin peamiselt kirikupüha – munade värvimine ja koksimine on vaid mõnede üksikute laste jaoks. Ülestõusmispühadeks oli minu kolleeg Marta kutsunud mind kirikusse, kus ta käib, ristimistseremooniale – ristitud pidi saama viis last.

Pühapäeva varahommikul seadsin end valmis, et esimest korda elus sellise uhke sündmuse tunnistajaks olla, ja sõitsin läbi ärkava Maputo. Asfaltteed muutusid liivateedeks, kuni keerasime autoga ühte hoovi räämas kivimaja juurde. Marta osutas näpuga hoonele, mis meenutas suurt laohoonet, ning teatas uhkelt: “See on minu kirik!”

Väikese hilinemisega täitus kirik rahvaga ja tseremoonia algas. Ehkki kõik käis kohalikus shangaani keeles ning laulude ja jutluse sisu jäi mulle arusaamatuks, tundsin nende kolme ja poole kirikus veedetud tunni jooksul minimaalselt igavust. Iga lühikese aja tagant tõusid inimesed püsti ja laulsid üheskoos, sõltuvalt laulust ka plaksutasid või tantsisid kaasa. Kõik inimesed tundsid end vabalt ja mõnusalt. Kui väiksematel kirikulistel läks pikapeale kõht tühjaks, võeti välja krõpsupakid või asusid emad oma sülelapsi imetama, samal ajal edasi kuulates. Kirikuõpetaja oli kelmikas naisterahvas, kes nii mõnigi kord pani kogu rahvahulga naerma. Pärast jutlust algas viie lapse ristimistseremoonia – kõik olid uhkelt üles sätitud ning pärast püha vee alla kastmist lugesid žestikuleerides kirikulistele salme ette.