Koolipapa kõne: just sellises Eestis tahan ma elada!

, Rakvere gümnaasiumi direktor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koolikell.
Koolikell. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Head gümnaasiumilõpetajad!
Ma ei hakka teile rääkima, et õppige ikka edasi, et ühiskond vajab üha rohkem oma ala spetsialiste, et pöörake tähelepanu võõrkeeltele ja infotehnoloogiale jne.

Seda peab üks gümnaasiumi lõpetaja niigi teadma, see on loomulik.
Ma räägin teile teie missioonist ja vastutusest, mälust, mäletamisest.
Te olete eriline lend gümnaasiumilõpetajaid Eesti ajaloos. Ja ma ei liialda, kui ma nii ütlen. Te olete esimene lend, kes on sündinud taas iseseisvaks saanud vabas Eestis ja astute nüüd avalikkuse ette.
Teie sünniaastaks on valdavalt 1991, kui Eesti riik sai taas iseseisvaks.
Teie, noored, panete aluse uuele põlvkonnale, kelle jaoks vaba Eesti on üle aegade jälle ainus mõeldav reaalsus. Teie olete teenäitajateks, kui tugevaks, kui harituks, kui rahvuslikuks see vabaduses sündinud uus põlvkond hakkab kujunema.
Teie põlvkonnast sõltub, mis meie riigist ja rahvast edasi saab.
Väikese riigi ja rahvana peame meie olema hoopis terasemalt kui suured, meenutama, üleval hoidma ja ikka ja jälle lahti rääkima oma riigi lugu.
Kui me tahame vaba rahvana siin väikesel maalapil Läänemere kallastel püsima jääda ja edasi kesta.
On võidupüha
Siis meenutame ja austame Vabadussõja sangareid, kelle hulgas oli ka Rakvere gümnaasiumi poisse. Nemad võitlesid välja eluõiguse meie rahva vabadusele ja oma riigile, Eesti vabariigile.
Ja Eesti hakkas arenema. Töökas ja visa rahvas ehitas kiirelt ja edukalt üles oma riigi.
20 iseseisvusaastaga jõudsime Euroopa arenenud riikide hulka.
Selle ajaga jõudis üles kasvada põlvkond noori, kes olid valdavalt sündinud ja hariduse saanud vabas Eestis.
Ja seda põlvkonda peetakse läbi aegade seni kõige haritumaks, kõige andekamaks ja kõige tugevamaks Eestis.
See põlvkond astus 1930. aastate lõpus 1940. aastate alguses avalikkuse ette samamoodi, nagu teie täna. Aga nende poiste ja tüdrukute elusaatused kujunesid väga traagiliseks.
Vanemad inimesed pidasid selle põlvkonna noori esialgu isegi kuidagi vähe rahvuslikuks ja pealiskaudseks. Aga kui siis II maailmasõja keerises Eesti omariiklus ohtu sattus, avanes selle põlvkonna tegelik sisu.
Just need, vabas Eesti sündinud noored, asusid eriti ägedalt võitlema iseseisvuse eest, alistumata ka siis, kui riigiisad seda tegid ja olukord tegelikult juba lootusetuks muutus.
Neile oli saanud iseseisev Eesti ainsaks mõeldavaks reaalsuseks, mida nad olid näinud. Nad olid vabaduse lapsed. Ja nad pidasid vabadust kalliks. Mingid alternatiivid ei olnud nende jaoks vastuvõetavad.
Selle põlvkonna ideaale ja isamaalisust iseloomustavad hästi ühe Rakvere gümnaasiumi tollase õpilase, hilisema tuntud kirjaniku Raimond Kaugveri sõnad, kui ta 1943. aasta kevadel  gümnasistide teelesaatmisel Eesti leegioni ridadesse võitlema pealetungiva punaväe vastu kooli aulas õpilaste poolt sõna võttis ja ütles: “Kodumaa raskel tunnil on aeg katkestada õppetöö, võtta relv lootusega taastada ja kaitsta Eesti iseseisvust.”
Me teame, et toona see kahjuks ei õnnestunud ja suurem osa sellest põlvkonnast hävis lootusetus vastupanuliikumises, lahingutes Narva all, Sinimägedes ja Emajõel, võitlustes Eesti metsades ja soodes, küüditamisel ja vangilaagrites.
Tänaseks on ka aeg teinud oma töö ja ainult vähesed on veel elus. Aga selle põlvkonna ennastsalgavus, meelekindlus ja isamaaarmastus aitas meil läbi muserdava okupatsiooniaja hoida elavana mälestusi ja unistust vabast Eestist.
Haridus vabast Eestist
Teil, tänased koolilõpetajad, on selle põlvkonnaga põhimõtteline ühisosa – ka teie olete sündinud, üles kasvanud ja hariduse saanud vabas Eestis.
Noored, pidage meeles, et see põlvkond loodab teie peale, loodab, et teie olete suutelised edasi kandma neid väärtusi, mille nimel nemad võitlesid.
Ega asjata ei öelnud soomepoistest veteranid mulle veebruarikuus Rakvere gümnaasiumis, kui me olime oma koolis avanud soomepoiste mälestuseks tahvli, et nendel on usku tänapäeva noortesse.
See ütlemine on kui tunnustus ja ka kohustus teile. See on teie aukoorem kanda. Te ei saa, te ei tohi olla nõrgemad kui nemad.
Mina igatahes tajun, et side selle kunagise põlvkonnaga on teil palju sügavam, kui esialgu paistab, ja et te tõesti olete võimelised edasi kandma neid ideaale ja unistusi, mille nimel nemad võitlesid.
Kuigi tänagi räägitakse, et noorus on hukka läinud, et te pole hästi kasvatatud ja et te pole piisavalt patriootlikud. Vahel koguni küsitakse pessimistlikult, kas sellist Eestit me tahtsimegi.
24. aprillil, kui teie kirjutasite küpsuskirjandit, ilmus Postimehes ajaloolase Mart Laari essee “Noor Eesti”.
Ta lõpetas selle pühendusega tänastele noortele: “Käisin mõni kuu tagasi Rakvere gümnaasiumis. See on üks väheseid koole, kus Vabadussõjas langenud õpilaste nimesid kandev marmortahvel elas peidetuna üle kogu okupatsiooniaja ning seisab nüüd uhkelt oma endisel kohal.
Nüüd algatasid selle kooli lõpuklassid aga selle kõrvale teise samasuguse mustast marmorist kuldsete tähtedega tahvli püstitamise – II maailmasõjas Eesti eest võidelnud oma kooli soomepoistele. 1944. aasta augusti viimastel päevadel Tartu alla lootusetusse lahingusse sõitev soomepoiss Heino Susi on oma mälestustes meenutanud, kuidas need Kuperjanovi kunagistel lahinguväljadel võitlusse astuvad poisid mõtlesid, et kas ka nende nimed kirjutatakse kunagi eelmiste kõrvale kuldsete tähtedega marmortahvlile või on nende saatuseks vaid tundmatu haud kuskil metsas või soos.
Ning kui selle tahvli avamisel noored koos kümmekonna kohaletulnud soomepoisiga koos soomepoiste laulu laulsid, teadsin ma täpselt: just sellises Eestis tahtsin ma elada.”
Head gümnaasiumilõpetajad! Armastage oma maad, oma rahvast, oma kodu, oma kooli!
Meie lippu, sinimustavalget, hoidke ikka au sees.
Palju õnne teile gümnaasiumi lõpetamise puhul!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles