/nginx/o/2017/02/14/6341505t1h8188.jpg)
Head läänevirulased!
Aasta kõige valgemal ja helgemal ajal vaatame tagasi minevikku ja meenutame tänumeeles meie esivanemate ja kaasmaalaste võitlust ja ohvreid Eesti Vabariigi vabaduse teel. On möödunud 91 aastat Eesti armee võidust Vabadussõjas Landeswehri vägede üle Võnnu ehk Cesise linna all.
Ameerika Ühendriikide president Thomas Woodrow Wilson on öelnud: “Vabaduse ajalugu on vastupanu ajalugu”. Vaadates tagasi meie rahva ajaloole, tunnetame kibedalt selle ütluse tõetera.
Eesti Vabariigi 92aastase eluea sisse mahub nii varjatud kui otsest vastupanu. Võnnu lahing pikaaegse võitluse haripunktina oli kahtlemata üks tähelepanuväärsemaid vastupanuavaldusi, mida käsitletakse ka võiduna sajandeid eesti rahvast rõhunud baltisakslaste, nö Balti parunite üle.
Mälestus 23.juunist 1919, aastast, mil vaprad eesti mehed koos lätlastega sakslaste maakaitseväge võitsid, kandes seejuures paratamatult veriseid kaotusi, on ühendanud eestlasi läbi aastakümnete.
Võidupüha kui Võnnu lahingu võidu aastapäeva hakati tähistama alates 1934.aastast, mil see sümboliseeris rahva ennenägematut ühtsust, erakordset vastupanutahet 1919.aastal.
Kindral Tõnisson ütles Võidupüha tähistamisel 23.juunil 1934. aastal Tartus oma kõnes, et “suurte võitluste meeldetuletus on tarvilik, et võrsuvatki põlve sangarlikus vaimus kasvatada.”
Keegi meist ei mõtle igapäevaselt aastatagustele ohvritele. Seega meenutagem tänasel päeval austusega suurimat sõjalist võitu ja toodud ohvreid, mis on olnud oluliseks verstapostiks meie vabaduse teel. Ehk polegi meil vaja sangarlikkust, piisab ka, kui me väärtustame oma riiki ja vabadust, võtmata seda iseenesestmõistetavana.
Mõtiskleme koos. Tänasest päevast saab samuti peagi ajalugu, kas ka vastupanu ajalugu? Kas täna osutame me vastupanu üksteisele? Omavaheline vastasseis meid paraku vabaduseni ei vii ega pruugi ka säilitada juba kättevõidetut.
Eesti-sugust väikeriiki on nähtud eliidiprojektina. Kahjuks ei ole rahvaste enesemääramisel garantiiperioodi nagu auto ostmisel. Kas see, et me oleme olemas, garanteerib meie eksistentsi ka edaspidiseks?
Lootusrikkalt tulevastele aastatele vaadates võime pidada garandiks vaid rahva usku endasse, pühendumust, koostööd. Riik peab moodustama terviku, mitte jagunema üksteise vastu sõdivateks osapoolteks.
Riik – see oleme meie, ühtne organisatsioon, mida me koos majandame. Mitte ainult kultuur, vaid ka tasakaalukus ja ühtehoid teevad meid suureks ja tugevaks. Õnneks on märke, et tänapäeva kõigi võimaluste maailmas kasvab üles põlvkond rahvuslikemaid inimesi.
Tänasel päeval soovin teile ühtehoidmist, armastust üksteise ja riigi vastu, oskust väärtustada ja tahet kaitsta kallilt kättevõidetud vabadust.
Head võidupüha ja maakaitsepäeva!
23. juunil 2010.a