Ma ei tea, kas on mõnel majal veel säärane trepp, mis kokku löödud laiadest värvimata laudadest ning mis tuultest, ajast ja sammudest muutunud halliks, kägisevaks ja siidsiledaks. Või kui ongi, kas istub selle ülemisel astmel väike tüdruk, sügab sääsekuplas sääri ja ahmib endasse suveheledust, nii palju kui meeltesse mahub.
Toetub ehk päevatööst väsinud emagi tütre kõrvale, saadab mõtliku pilgu allaloojangut ja ütleb vaikselt, voolides sõnu nagu puulusikaid, et ehkki mälestused on teinekord ilusamad kui elu ise, saame meile antud päevi alati paremaks pöörata, õppides neid südamega vastu võtma ja lahti laskma. Lausub sedagi, et kõige kaunimad on hetked, mil unistused pole veel jõudnud reaalsusega seguneda, sest kõik on alles ees, mitte käes või möödas, ning et kui maailm on katki, tuleb hinge ligi soojas hoida viimset reliikviat – armastust.
Kuskil on kõike
Erinevaid tarkusi ja tõdesid korjub sel suvelämbusest soojaks köetud trepil pisikesse hinge, samal ajal kui võrkkestale talletub loojangutaeva erkpunane hõõgus ja maja ees niidul lõhnab äsja niidetud hein, uimastavalt nagu saabuvad unenäod. See on kummastavalt pretensioonitu ja igavesti meelde sööbiv päevajätk, mil esimene tärkav taevatäht ennast otsekui lunastajana näitab, ja küps naine, kelles elab ikka veel toonane väike tüdruk, igatseb seda hetke tagasi.
Praegustel kodudel on teistmoodi trepid, ajal uus nägu, kommetel võõrad varjundid ja majade asukatel muud jutud. Kuskil kirutakse viletsat riiki ja mannetut, hoolimatut valitsust, räägitakse tööandjatest, kellele on antud piiramatu voli jätta alluvatele palk maksmata ning neid süüdimatult petta, mõnitada ja alandada.
Kuskil ollakse nukrad teenistuse kärpimise ja noorte annete võõrsile voolamise pärast. Kuskil võetakse kõneaineks tööpuudus, süvenev lootusetus ning suutmatus pangalaene tasuda. Kuskil vannutakse maapõhja hetk, mil soostusime astuma euroliitu, kuhu andsime mitmedki oma vabadused, vahetades need jäikade ning kohati ülereguleerivate eurodirektiivide vastu.
Kuskil palutakse ristiskäsi, et meil ei tuleks loobuda Eesti kroonist, millest eestlase jaoks on saanud samaväärne sümbol, nagu seda on laulupeod, jaanituli või sinimustvalge trikoloor. Kuskil ollakse vaesed ja kuskil rikkad ja pole olemas tõde ega oletust, mis kinnitaks, et ainult vaesed nutavad.
Nautida olemasolevat
“Rõõmu on viimasel ajal kasinalt,” teatab vana hea tuttav, kellega poeuksel trehvan. “Ah, mis ta läheb, maakeeli öeldes sitasti,” rahmab teine, kui ta käekäigu järele pärin. “Ole sa siin rahul või midagi, need jobud seal Toompeal söövad hinge seest välja,” kurdab mu abikaasa sõjaväekaaslane. “Kuniks enam seda maailma, ebaõiglust on palju ja inimesed puha kurjust täis,” ohkab vanamemm sõbrannale.
Mõtlen: suuresti süüdi on seegi asjaolu, et liiga sageli on hakanud sõna võtma viimsepäevakuulutajad, alates teadlastest ja lõpetades isehakanud prohvetitega. Liiga ohtralt lisandub isamaa valupunktidele ja kitsaskohtadele apokalüptilisi meeleolusid, kui meile kõneldakse ähvardada võivatest globaalsetest katastroofidest – tuumasõjast, maalihetest, mandreid enda alla matvatest uputustest, päikesetormidest.
Oleme selle info ees kaitsetud ja abitud ning nii mõnigi vastuvõtliku närvikavaga inimene vaatab murelikult sinna, kus valgusel on äär. Halva, kurjakuulutava ja negatiivsega, mis meediat täidab, pannakse inimlaps pelgama oletatavat ning võetakse talt rõõm nautida olemasolevat – lilli, heinamaad, päikesepaistet, mis meil siiani alles, nagu meie ahnus ja heldus, kinnisus ja avatus, haprus ja tugevus.
Midagi oma
Küllap on meil kõigil kusagil üks luikedest valendav lahesopp, üks ilma ja aegu näinud rändrahn, üks vana paju, mille soojast krobelisest koorest ja rahustavast kohinast saab alguse otsekui uus ajaarvamine, ja üks kägisev puutrepp.
Selle ülemisel astmel istub sääsekuplas sääri sügades meie igavesti unustamatu lapsepõlv, millest vaid väljavalitud võtavad kaasa kõige suurema oskuse - püsida mänguväljakul ka mängust väljas olles.
Ülejäänutel tuleb see kunst ikka ja uuesti kätte õppida. Leidkem endas üles see lahesopp, rändrahn, vana paju ja kägisev trepp, ning me hingame suveheledust, tundes, et ilusad pole mitte ainult mälestused, vaid ka elu ise – just niisugusena, nagu see on, just täna ja praegu.