Juhtkiri: Raske lihtsus

Suur osa Kunda linnast jäi internetiühenduseta.

FOTO: Reuters / Scanpix

Paljud ettevõtted peavad nii riigisiseseid kui ka riikidevaheliste partnerite kohtumisi tihti Skype’i teel, olles operatiivsed. On hea, et interaktiivsed lahendused jõuavad ka töötuteni - tehnika areng peakski raha ja aega kokku hoidma.

Tapa töötud ei pea enam iga kuu sõitma maakonnakeskusesse töötukassa ametniku jutule, vaid saavad asja korda ajada lihtsal mugaval moel – minnes töötute päevakeskusesse ning istudes arvuti ja veebikaamera taha.

Selline võimalus ei nõudnud teenuse pakkujatelt erilist rahalist investeeringut ning on ka saaja jaoks lihtne (pealegi ei pea muretsema oma arvutikasutuse oskuse pärast, sest abiline on kohapeal).

Nii nagu teenust proovinud ise asja kokku võtsid – bussisõiduraha jääb alles. Tapa puhul oma 50 krooni, mis töötu sissetulekut silmas pidades on üsna arvestatav summa.

Paraku saab sellist teenust esialgu ainult Tapal ja see võimalus on ainult neil töötutel, kes on ise aktiivsed tööd otsima, heakorratöödel käima või päevakeskuse tegevustes osalema.

Kuigi Skype’i teel nõustamine sobiks hästi näiteks Tudu või Jäneda töötutele, peavad nemad siiski võtma ette käigu Rakverre, sest nende kodukohas puudub töötutega tegelev mittetulundusühing, kes võiks veebiteenust vahendada, et tõesti täituks lõppeesmärk – aidata inimene tööle, aidata tal endaga toime tulla.

Muidugi võiks ju kaugema valla sotsiaalnõunik olla see lüli, kes aitab inimesel saada veebi vahendusel ühendust töötukassaga.

Aga paraku on ametnikul kohustusi niigi rohkem kui küll. Samas ei peagi vallaametnik ise kõike ära tegema: alates toiduabi jagamisest ja vanurite hooldamisest, lõpetades valla sotsiaalstrateegia väljatöötamisega.

Eestis on väga palju sotsiaalteenuseid delegeeritud kolmandale sektorile. Kuid paraku ollakse ääremaadel lõhkise küna ees – pole neid tugevaid sotsiaalvaldkonna mittetulundusühinguid, keda omavalitsused ja riigasutused saaksid partneriks võtta.

Tagasi üles