Prügi – kas kuld, mis haiseb?

Rainer Vakra
, riigikogu keskkonnakomisjoni esimees, SDE
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rainer Vakra.
Rainer Vakra. Foto: Erakogu

Prügi on meie jaoks midagi sellist, mis enamasti haiseb ja millest soovime võimalikult ruttu vabaneda. Üllataval kombel on aga viimastel aastatel toimunud muutus: jäätmetest on saanud ressurss, mida saab võtta toormena uuesti ringlusse, millest saab valmistada kütust ja mida saab soojuse tootmiseks lihtsalt põletada.

Nagu iga maapealset ressurssi, leidub ka prügi piiratud kogustes, mis tekitab võitlust ja tüli. Erinevalt näiteks naftast või kullast on nii-öelda prügipuuduse põhjuseks Eesti riigi viltune jäätmepoliitika ja mitu rumalat investeeringut. Tundub, et kohati oleme lausa unustatud, et peaeesmärk peab olema vähendada jäätmete teket, mitte pigistada prügi­ärist välja kasumit.

Eesti inimesed tekitavad aastas 390 000 tonni olmeprügi. Eraettevõtted ja ka Eesti Energia on panustanud prügipõletamisvõimekusse kõvasti üle saja miljoni euro, mis praeguseks vastab 400 000 prügitonnile aastas, ületades sellega maarjamaalaste võime toota olmesodi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles