Siin taevakaare all on uut tõesti vähe

, kirjandusloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maire Liivamets
Maire Liivamets Foto: Erakogu

On nii tavaline kuulda, et ega siin maailmas pole midagi suurt muutunud. Inimlaps jäävat ikka oma maiste ihade ja soovide orjaks. Ühelt poolt näib see mõte väär, sest meid ümbritsev keskkond on lausa radikaalseid pöördeid teinud, aga teisalt kostab rahva suust ju igal ajajärgul kehtivaid arvamusi ühiskonna ja elu kohta. Tähendab, tehnika ja arvutiseerimine ei mõju inimpsüühikale päris pärssivalt. Muidugi, põlvkonniti on asjad ehk teisiti, kuid pädevat uurimust selles valdkonnas pole ma leidnud.

Selge, et mina kipun endiselt toetuma belletristikale, sedapuhku 1930ndatel ilmunud ilukirjandusele, mida nüüd kordustrükkidena “Eesti romaanivara” sarjas taasavaldatakse. Neis leidub rohkesti sisult kattuvaid arvamusi, mida võrrelda tänaste väljaütlemistega. Eks autorid olnudki tihtipeale ajakirjanduses leiba teenivad persoonid. Vaevamata lugejat vähem tuntud nimede ja pealkirjadega, toon näiteid ühest viimati ilmunust, pagulusse siirdunud Arno Raagi romaanist “Kaduval teel”, aga sarnaseid viiteid leidub ka tema teises, samuti tänavu kordustrükis ilmunud teoses “Mässu vaim”.

Niisiis kurdab esimesena nimetatud raamatus vana taluperemees juba Vabadussõja päevil: “Talulastel on nagu haigus küljes: kõik tahavad maalt ära kergema elu peale.” Ega siin liigseid kommentaare pole ju vaja, tõsi, praegu lisatakse muidugi põhjenduseks, et maal ei ole tööd, millele pole võimalik vastu vaielda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles