Toomas Raudam: Juhe seinast välja!

Toomas Raudam. Foto: Erakogu

Kui Käsmus oleks kõik korras, kui kõik teeääred siin oleksid pügatud, kui kõik plangud oleksid värvitud, kui kõiki teid kataks asfalt, kui Prunni kõrtsis ei lendaks kärbsed (ja kui sealt saaks õlut ka siis, kui taskus ei juhtu raha olema), kui Vaigu muuseumis oleks mõnigi viit, mis selgitaks, mis asjad need sellised on, mida rahvale näidatakse, ja kui ta ise ei räägiks lakkamatult lugusid à la üks mees jäänud heinakuhja alla ja kui tema käest küsiti, mida ta tundis, olevat too öelnud, et ei midagi, isegi v... ei tulnud meelde, nii valus oli, siis mulle Käsmu nii ei meeldiks ja ma siin iga suvi ei käiks.

Mis ma siia ikka tulen, kui pole Lepiku räpast hipi-kuurialust siinsamas muuseumi ja ühispeldiku taga, kust kostab Led Zeppelini sügavmõttelist oigamist, ja kui Tiit ei tervitaks: “Tere, alkohoolik!”.

Muuseas, pole teada, et tal oleks ühtki sõpra, kes seda poleks või keda ta nii ei hüüaks. Ja seda kõike külavanema vaikival nõusolekul, kui mitte soosival suhtumisel.

Kui kõik see kaoks, siis valitseks siin kindlasti varsti steriilne haiglapalat. Mul on tunne, et see aeg on tulemas.

Miks ma nii arvan? Kõigepealt: autode vool on peatänaval päevasel ajal võrdne mõne Tallinna tänavaga, võimatu, et nende hulgas pole kedagi, kellele nimetatud ja veel nimetamata puudused silma ei torka ja kes siia, jumal tänatud, enam ei tule.

Kuid kes võivad oma euroametnikest sõpradele meie peale kituda. Neid, kellele meeldib Käsmus see, et siin ei saa isegi peksa, vaid selleks peab külastamata Võsut, ei saa olla rohkem kui need kaks taani kirjanikku, kes paar aastat tagasi Käsmu kirjanike puhkekodu väisasid ja nendega juhtunu külalisraamatusse kirja panid.

Kuid on üks teinegi tõbi, mis Käsmut seestpoolt juba ammu sööb ja millega on raske, kui mitte võimatu, võidelda, kuna tegu on sisemise harimatusega ehk vaibakloppija mentaliteediga.

Isegi Lasnamäel ei kohta midagi sellist – vaibakloppijatest on saanud autoomanikud, kelle autod öösiti üürgavad. Selle tõve nimi on Lainela, vana pioneerilaager, kus nüüd asub nimeliselt puhkekodu, mille lärmakad atraktsioonid kostavad üle kogu Käsmu.

Eelmisel aastal võisin kirjanike loomemaja õuest, mis asub Lainelast paarisaja meetri kaugusel, kaasa teha kogu ristsõnalahendamise protsessi (“Saar Vahemeres, neli tähte, lennuvõimetu lind, ei ole pingviin …”).

Raske on ette kujutada suuremat totrust kui ristsõnade lahendamine läbi mikrofoni, ometi seda tehti visalt terve päev läbi. Kuidas nii puhatakse, on mul raske ette kujutada, ja miks sellega kogu Käsmu üle külvatakse?

Sel aastal tuli mul isegi seeni korjata, kõrvus meloodiad mingilt rahvaste spartakiaadilt, kus ma küll isegi kujutluses olla ei tahtnud, kuid milleks mind sunniti.

Teiselt poolt lahte ründab Käsmut Võsu diskotümps, kuid see pole midagi võrreldes Lainela vaikusemõrvadega.

Seda, et see tõbi on nakkav, näitab seegi, et kasvanud on ka nende tüüpide arv, kes oma muusikalist maitset läbi lahtise akna tutvustavad.

Huvitav, kellel küll jätkuks julgust juhe seinast välja tõmmata?