Kes ei teaks kuulsat Kaunase Žalgirise korvpalliklubi? Ega vist kõik ei tea ka, kui järele mõelda. Aga Leedu suuruselt teine linn Kaunas on midagi palju huvitavamat kui lihtsalt ühe Euroopa tugevaima spordivõistkonna kodu.
Suurriigi vaim ei ole Kaunasest kadunud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskmine eestlane kipub ikka läände või lõunasse, kus kliima kuumem ja ülerahvastatud turistiatraktsioonid. Londonisse, Rooma, Türgist rääkimata. See olevat ju uus eestlaste lemmiksihtpunkt. Kõik teavad Colosseumi ja Sagrada Familia katedraali, aga kui küsida, mida seal Leedus ka vaadata on, ei usu, et keegi midagi arukat vastata oskaks. Ikka et pealinn on Vilnius ja president see lillenimega naispoliitik, Dalia vist oli ta nimi, perekonnanime kahjuks ei mäleta. Mõni arvab, et sarnaneb nii ühest kui teisest küljest ülejäänud Balti riikidega.
Igatahes on vahel kasulik need suured ja turistidest pungil riigid-linnad unustada ja suunduda kuhugi lähemale, kus on suurlinnadega võrdsed võimalused, ent rahvast vähem. Näiteks võiks veeta ühe kena rahuliku puhkuse Leedumaal. Minu selleaastane välisreis mööduski nimetatud sihtkohas, kui täpne olla, siis Kaunases.
Tegelikult oli minu lähematelt sugulastelt tulnud pakkumine ühineda nende reisiga Kaunasesse vägagi teretulnud. Mitu suurriiki on oma hiilguses mul juba nähtud ja muud plaanid selleks suveks olid jäänud mitmel põhjusel tegemata. Pealegi on Leedu olnud alati maa, millest tuimalt üle sõidetakse, et kiiresti Poolasse jõuda ja ahastada: “Miks see Poola nii suur peab olema?” Võiksime endalt küsida: kui palju me tegelikult peaaegu oma naaberriigist teame?
Arvan, et Kaunas sobib reisi sihtkohana peredele, kes ei saa või ei soovi pikemat aega Eestist eemal viibida. Linn on iseenesest inimsõbralik, vaikselt kulgeva eluga (kuigi tegemist peaks olema suurlinnaga), piisavate vahemaadega ning sõbralike elanikega. See vast ongi kõige tähtsam, et inimesed oleksid kenad, sest linn peaks olema suuresti asukate nägu.
Leedulased on tõesti head suhtlejad, uudishimulikud, kuid mitte pealetükkivad. Kes kohalikku keelt ei mõista – turist ei saa tõesti leedu keelest tuhkagi aru – ajab läbi nii vene kui inglise keelega. Viimast oskavad muidugi paremini nooremad kodanikud. Mina ja ülejäänud seltskond ütlesime tere ja head aega alati eesti keeles, kuigi kodus oleks võinud veidi vaeva näha ja mõne leedukeelse sõna ära õppida. Aga saime ka ilma suurepäraselt hakkama.
Kaunas on suuruselt teine linn Leedus ja neljas Baltimaades, kuigi rahvaarv on seal väiksem kui Tallinnas, 300 000 ja veidi peale (2011. a). Kunagi Nõukogude Liidu osaks olnud piirkonnast annavad tunnistust sellest ajast pärinevad ja praegu lagunevad ning räämas hooned, mida esineb kogu linna piires ohtrasti. Eriti riivavad need ehitised silma linna vanemas jaos, ent ka juba sinna hakkab järjest rohkem lisanduma uusi ja modernseid elumaju.
Ka pealinna staatuses olnud linna populaarseks turismipiirkonnaks on vanalinn, mille läbimiseks ja huvitavate objektide fotoaparaadiga jäädvustamiseks ei kulu rohkem kui päev.
Seejuures mängib olulist rolli hotelli või muu majutusasutuse asukoht. Neid on Kaunases igas hinna- ja kvaliteediklassis, kuid mugavam on vanalinnale läheneda jala kui autoga. Kes aga transporti eelistab, võtku teadmiseks, et parkimine on pea kogu Kaunases tasuline. Maksmiseks kasutatakse spetsiaalseid masinaid, kuhu tuleb raha sisse panna ja vastu saab tšeki. Maksta on võimalik ka panga- ja muude Leedus kehtivate maksekaartidega.
Vanalinn asub kahest suurest jõest – Nemunasest ja Nerisest – idas. Juba hommikutundidel turismigruppe täis Kaunas võõrustab isegi Jaapani ja Korea elanikke. Ja öelge veel, et Kaunas pole midagi erilist! Kes aga arvab, et kõik vanalinnad on ühesugused, see eksib. Kaunase vanalinn erineb märkimisväärselt Tallinna omast. Väljakud ja teed on Leedus palju avaramad, seal pesitsevad arvukad tänavakohvikud ja restoranid, mis täituvad kohe kohalike elanike ja turistidega, kui kell on saanud 11 või 12.
Vanalinnas jalutades jõuab üsna pea raekojaplatsile, kus turiste tervitab Valge Luik ehk raekojahoone, kus peale viimast rekonstrueerimist 1970. aastal hakati korraldama abielude registreerimisi ja ametlikke vastuvõtte. Keldris on huvilistele avatud keraamikamuuseum. Külastada tasub ka hoone kõrval asuvat kahe torniga endist jesuiitide kloostrit. Viie liti (1.45 eurot) eest on võimalik sõita liftiga hoone katuseterrassile vaateplatvormile, kust avaneb raekojaplatsi ja kogu vanalinna panoraam.
Loe lähemalt SIIT