Ühel meelisegavalt hellal augusti alguse õhtul istun maja ees pingil ja mängin ajaviiteks mõtetega.
Urve Tinnuri: Me küünlavalgel tantsime
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ümberringi laiutab vaikus, justkui ei leiduks heal ega kural ainsatki elulist, pelgalt leebe tuuleõhk jutlustab puulehti sõrmitsedes oma igavest tõde.
Tahan sellele hetkele järge, tahan ühtäkki kas või mõni päev olla vana aja inimene, kelle hingerahu ei puuri urbliseks koduelektroonika värvilised kükloobisilmad, raadio ja teler vaikivad maailma kannatustest ning arvuti ei paku kehatuid ja hääletuid vestlusi.
Annaks ennast aja hoolde
Unistan: peaks hoopis pikalt videvikku, kõneleks lähedastega maast, ilmast ja inimestest ning vaataks majalistele sügavalt silmadesse, mis ometi kord pole pööratud helendavate ekraanide poole.
Lauanurgal hubiseks küünal nagu ka riiulil ja kummutil, mees teeks mu ees kohmaka kummarduse ja paluks mu tantsule, ning muusika, mis küünlavalgusvalssi saadaks, ei kõlaks mitte CD-plaadilt, vaid heliseks meis enestes.
Käiks ämbriga kaevul, peseks tõusva kuu valgel päevahigi näolt ja kuulataks, kuidas laulavad metsad ja viiuldavad rohutirtsud.
Annaks ennast aja hoolde ja see loksuks tüüne lainena ümber vaikselt triiviva elulaevukese. Kõik kokku mõjuks salapärase, romantilise ja kaunina nagu pimeduses naeratamine.
Siis see saabub – torm koos mitmepäevase vana aja elulaadiga. Elektrivool oleks otsekui lombardisse viidud, veeautomaat pööningul on vait, kraanid kuivad, juhtmeta lauatelefon tumm ja selle mobiilne veli nõuab kiuslikult kriisates laadimist.
Sõrm klõpsutab tahtmatult lüliteid, vajutab kempsus loputuskasti nuppu. Mugava hõlpelu ettekirjutused, sisseharjunud ja -harjutatud vorminõuded on muutnud inimlapse masinlikult tegutsevaks poolrobotiks.
Alles siis, kui särk üle pea ja rinnahoidja haak valla, jõuab kaugusest kohale, et veeta pole duši alla asja. Triikraud näib, saba seinas, oma külmuse pärast perenaise ees häbi tundvat ja tolmuimeja, mu paljukannatanud abimees, ei paista mõistvat, miks ta niisama kiirustaval käel, nagu esikukapist võeti, sinna tagasi pagendatakse.
Ärganu pilk, mis hommikul kohvikeetjat ja elektripliiti riivab, pole just kõige sõbralikumate killast ja võileivagrill, rõhutatult poseeriv ja iseteadev, on vägagi mõnituse moodi või vähemasti mingi versioon sellest.
Puupliit, susi teda söögu, ei saa tõmbega toime, ajab tossu sisse. Pole ju ammu tuld tehtud, õhk väljas leitsakust raske ja majakegi madaluke.
Läkastan ja poleerin endas oskust pisiasjadest üle olla, ent kui suitsuandur mul südame paigast kiljatab, tunnen, et olen üleni heledat enesehaletsust täis. Kogunisti sedavõrd, et pisar tahmasele põsele veereb.
Päeval põrnitsen arvutiga tõtt ja igatsen neidsamu kehatuid-hääletuid vestlushetki, millest alles mõniteist tundi tagasi puhata ning eemal olla soovisin. Kolistan kopsikuga vana piimapleki kallal, millega mees mulle linna veevärgist vett tõi, loputan pesukausis nõusid, liipsin harjaga põrandaid ja ... ootan küünlavalgusvalssi.
Kannapöördeks hilja
Õhtul aga, kummaline, pole õiget tahtmist ei vestlemiseks ega silma vaatamiseks ning mõte varjude keskel tantsuhoos keerlemisest tundub vaid tagantjärele ilus, siis, kui sellel oli unistuse kuldne lehv tukas.
Sest ... mida sa tantsid, kui külmkapis on nädala moon raisus ja talveks sügavkülma varutud aiakraaminatukegi poolenisti üles sulanud.
Meele teeb mõruks seegi, et lugeda on küünlavalgel pimedavõitu ning et “Kodus ja võõrsil”, ainus seriaal, mida juba aastaid olen vaadanud, jääb taas kord nägemata.
Õnneks paistavad eemalt kätte kaubanduskeskuse ja tanklate tuled, mis tähendab, et täna ei tunne me puudust toidust ega kütusest. Homne ajalugu on veel sündimata ...
Ehmatusega tajun, kui rikutud oleme hüvedest, mida meile ei antud kaasa koos maailma loomisega, vaid leiutasime enda jaoks palju hiljem, hulk inimpõlvi pärast paradiisiaeda.
Ning mis veel hullem – oleme jõudnud päevadesse, mil neist sõltub meie ellu- ja allesjäämine.
Lootusetult hilja on kannapöördeks, sest nii nagu üha suuremaid numbreid tiksuv tarbijalik ajaarvamine meie ümber, pole meiegi enam need, kes kunagi olime.