Igavene praegu

, kirjandusloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maire Liivamets
Maire Liivamets Foto: Erakogu

Kummaliselt kostev pealkiri, ent mõelgem siiski selle sõnapaari üle. Loen Leelo Lauritsa Võrumaa kohavaimust inspireeritud väikest ja habrast raamatut “Kütioru tillukesed asjad” ja mõtlen seejuures oma Virumaale. Tõepoolest, iga päev ja öö on täis tillukesi asju, mis kõik on olevikuga kaunilt kimpu seotud. Seejuures mõttes orust mereni jõudes tajun, et kõige enam peljatakse imetleda mõistet “igavene praegu”, kuid Laurits suudab selle ilusaks sõnastada.

Kas suudame aga ise, vähemalt kordki, on põhiküsimus? Kui jälgida, kuidas praegust aega ja praegusi sündmusi, kohti, inimesi ja mõtteid kirjeldatakse, siis väga harva kasutatakse põnevaid võrdlusi või võluvaid ütlemisi. Enamasti otsime üles sõnad ja väljendid, millega iseloomustatakse ängi, hallust, pettumust, kaotusi, vägivalda jms, aga kunagi ei kao olematusse ju lihtsate asjade ilu, puhtus, sära. Panen praegu mind varitsevad instrumendid – teleri ja ajalehed – kõpsti kinni ja vaatan, mida ise näen. Ajal, mida võiks tähistada väljendiga praegu!

Mind pisut häirib, kui me rahvale heidetakse ette vähest naerusuisust. Pealiskaudne ja üleüldine naerumask lihtsalt ei kuulu rahva olemuse juurde, ise eelistan pigem vaikset, sooja ja pehmet muiet. Just soojus me pilgus muudab igavese praegu talutavamaks, see võiks me silmist paista iga päev. Just praegu!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles