Oo, eliit! Oo, liidrid!

, kirjanduskriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Peeter Langovits / Postimees

Püüan kodukootud mõtete toel avada mõistete sisu, millele parajasti rohkesti tähelepanu pööratakse. Need on poliitiline eliit ja kultuurieliit. Teine rühm jaguneb omakorda muusika-, kunsti- ja kirjanduseliidiks. Viimaseid belletristika kaudu tutvustades võin teema muuta keerulisemaks kui tarvis. Sedapuhku piisab teadmisest, et Madis Kõiv kirjutas elitaarseid tekste, Arvo Pärt ja Erki Sven Tüür loovad muusikat elitaarsemale seltskonnale. Siis eristame veel teadus-, ajakirjandus-, spordieliiti jne.

Üldiselt ei tohi me praegusel ajahetkel nimesid kirja pannagi, sest valimised on alanud. Ja seda polegi vaja, sest meil säravpuhast eliiti tegelikult napib või me lihtsalt teame nendest vähem. Sõna eliit kumiseb ju kaunilt ja ilmselt väga paljud igatsevad kuuluda nn paremiku sekka. Ent kuidas nende hulka pääseda?

Põlisema ja tavalisema arusaama põhjal kasvab eliit välja rahva seast ja kasutab enamasti privilegeeritu staatust. Klassiühiskonnas seisab eliit teistest tihti sünni järgi kõrgemal, madalamal astmel kükitajatel pole nende hulka pääsu loota. Erandiks on väga suured talendid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles