Lääne-Virumaa 2010. aasta haridusjuhi tiitliga pärjatud Jäneda kooli direktor Aivi Must leiab: on hea, et tema kui koolijuht saab endiselt klassi ees seista ka õpetajana.
Juhtimisoskus tuleb kogemuste ja õppimisega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milliseid tundeid tekitas teis uudis aasta haridusjuhiks valimisest?
See oli üllatus ja tekitas see hea tunde. Eelkõige tänutunde, et mind esitati. Tänavune aasta ongi mulle natuke üllatav, kevadel osutusin valituks Mainori kõrgkooli algatatusel toimuval igaaastasel haridusjuhi konkursil nominendiks.
Nõustun õpetajatega, kes ütlesid mulle kevadel, et saan hea olla, sest mul on tublid ja head inimesed ümberringi. Mul on tõesti vedanud inimestega, kellega koos töötan.
Kui palju te selle peale mõelnud olete, milline on hea juht?
Olen sellele mõelnud ja seda ka õppinud. Loomulikult on õppimised muutnud minu põhimõtteid. Oma magistritöö kirjutasin ma täiskasvanuks olemisest ehk sellest, milline on ennastarendav täiskasvanu ja milline ta koolis võiks ja peaks olema.
See on inimene, kes ise otsustab, ise vastutab ja on aktiivne. Endal peavad ideed olemas olema ning kindlasti võime areneda.
Mina püüan juhina võimaldada õpetajatel oma tööd teha parimal moel.
Mind rõõmustavad need õpetajad, kes on aktiivsed, tulevad välja oma ideedega, ja mul on hea meel nende käest nõu küsida. Kuid juhina on mul vastutuspiirkond, kus nemad ei pea muretsema. Nende huvides olevaid asju lahendame koostöös.
Hea juht on see, kes saab koolist ära minna, kuid samal ajal toimib kool väga hästi. Aga juht peab tagasi tulema, et olla toeks.
Koolitust on vaja igale inimesele.
Jah, kogu elu on õppimine, oluline on käia töökeskkonnast väljas. Muidugi on ka koolitusi, millest ei pruugi leida oodatut, lootused on olnud liiga suured. Siiski on igast koolitusest võimalus õppida ... sedagi, mida ei tohiks teha, millest hoiduda.
Tähtis on ka enesetäiendamine, raamatute ja ajakirjade lugemine, omavahel arutamine, kogemuskoolitus. Igal nädalal püüame koolis koos istuda ja vestelda, et mured oleks südame pealt ära ja lahendused leitud. Ikka tuleb ette probleeme, tegeleme ju kasvavate ja arenevate inimestega.
Me oleme siin ju just laste jaoks, juba 185 aastat.
Tänavu möödus 25 aastat õppetöö algusest siin majas, hariduselu algusest piirkonnas 185 aastat.
Arvan, et saame hariduse andmisega edaspidigi tegeleda. Muidugi on mureks laste vähenemine, aga me ei tegele sellega iga päev. Tänavu on 64 õpilast koolis ja 30 last lasteaias. Igal pool laste arv väheneb, sellega lihtsalt tuleb toime tulla.
Augustis toimunud kokkutulekule kutsusime nii Kalijärve, Raudla kui Läpi kooli vilistlasi, sest samast piirkonnast käivad meie lapsed praegugi koolis.
Almanahhi kokku pannes püüdsime talletada ka ajalugu.
Külalised jätsid maha pilte, kirjutisi, üks härra jättis Läpi koolist tehtud uurimistöö. Raamatu jaoks, mida oleme tahtnud välja anda, materjali aina koguneb.
Ka lasteaia osa ei tohi me kuidagi kõrvale jätta. Näiteks juba XIX sajandi lõpus olid mõisateenijate lapsed hoitud, hiljemgi on Jänedal tegutsenud tugev lasteaed. Sellised teadmised pakuvad huvi endale ja lastele.
Kui on tugev seljatagune, siis on lihtsam edasi minna.
Kuidas koolil praegu läheb?
Aga koolis läheb nagu ikka - mured ja rõõmud käsikäes.
Ühel päeval on laps tubli, teisel päeval tal motivatsiooni ei ole. Koolitust, kuidas suhtlemisega toime tulla ja kuidas õpilaste motivatsiooni raskes puberteedieas hoida, on väga vaja. Kord kerkib üks asi üles, kord teine. Siis tegeleme, lahendame neid.
On piisavalt väljakutseid. Aga usun sellesse, et ei ole probleeme, on väljakutsed.
Millal ristusid teie ja Jäneda kooli teed?
1986. aastal, pärast ülikooli lõpetamist kutsuti mind Jäneda sovhoostehnikumi matemaatika õpetajaks. Juba esimesel tööaastal andsin lisaks tundidele tehnikumis tunde ka Jäneda põhikoolis. Kolmanda lapse lasteaiaikka jõudmise järel, 1994. aastal, sai minust Jäneda koolis täiskohaga õpetaja ja 1997. aastal direktor.
Matemaatikatunde annan direktoritöö kõrvalt väikse koormusega praegugi, sest arvan, et nii on minu side õpilastega parem. Muidugi on see ka põnev ja huvitav töö, ma ei taha seda kõrvale panna.
Kuidas te õpetajaametini üldse jõudsite?
Minu vanemad olid õpetajad ning suguvõsas oli eelmiseski põlves õpetajaid. Eks minagi mõtlesin muud - minna Tartusse või tehnikaülikooli õppima, aga jõudsin siiski pedagoogilisse instituuti.
Õpetaja lapsena sa näed, et see on huvitav, väljakutseid pakkuv, suhtlemist võimaldav töö. Ka minu vanem poeg ja tütar alustasid õpetajaks saamiseks õpinguid.
Vanem poeg on hetkel kaitseväeteenistuses, noorem poeg õpib viimast aastat Tapa gümnaasiumis.
Õpetajad püsivad kaua vitaalsed ja nooruslikud, lapsed ja noored hoiavad neid elu keskel. See on kindlasti selle ameti omaette väärtus ja võlu.
Jäneda kool kasutab igasuguseid võimalusi interneti abil tööd ning suhtlust kooli ja lapsevanema vahel hõlbustada (blogid, E-kool).
Meil on palju aktiivseid õpetajaid, kes tulevad kõige uue ja huvitavaga kaasa. E-kool on meil kasutusel viiendat aastat.
Tiigrihüppe sihtasutuse toel oleme ajakohastanud oma arvutiparki ja esitlustehnikat, aktiivselt osalenud konkurssidel, leidnud tunnustust ja õppinud palju.
Veebipõhisel suhtlusel on plusse ja miinuseid.
Kui jagame olulise osa informatsioonist interneti teel, siis tekib ootus, et kogu info peaks sealt tulema.
Info jagamisega interneti teel ei saa aga lastelt võtta vastutust ise vajalikku otsida ja leida, samuti kuulata tähelepanelikult õpetajat ning kasutada vana head päevikut.
Kooliaasta alguses saavad kõik õpilased kooli logoga paberpäevikud, kõigil on võimalus seda kasutada.
Valdav osa lapsevanematest on E-kooli igapäevased kasutajad.
(Vestlusesse sekkub noormees ukselt, alustades küsimust: “Õpetaja, kas ma saaks ...”)
Õpilased ütlevad ikka õpetaja, mitte direktor?
Jah. Indrek on minu õpilane.
Ma olen tema matemaatikaõpetaja ja lihtsam on mind õpetajaks kutsuda. See on hea ja lihtne.
Ehk see on väikese koha ja kooli eripära, et õpilastest kõneldes kasutatakse vaid eesnimesid, ennemini võib segadus tekkida perekonnanimesid kasutades.
AIVI MUST
• Tallinna 43. keskkool – 1981
• Tallinna pedagoogiline instituut, matemaatika – füüsika õpetaja – 1986
• Tallinna ülikool, haridusteaduse magister (hariduse juhtimine) – 2005