On teisipäev, 7. aprill. Ksenija saab just teate, et tema lapsele antakse Eesti kodakondsus. Ta hakkab korraga nutma ja naerma. Habras, ent visa naine on võitnud viis aastat kestnud võitluse. Ta räägib emotsionaalselt, kord häält kõrgendades, kord pisaraid pühkides. Jutt on pikk, aga sõnum selge – naised, ärge abielluge välismaal, teie elu võib põrguks muutuda.
Kui Ksenija sellesama paberiga kodakondsus- ja migratsiooniameti Rakvere esindusse astub, vallandub kontoris aplaus. Sealsetele ametnikele on Ksenija juba vana tuttav. Ametnikud hüüavad: “Lõpuks ometi!” Uskumatu, et naine suutis omapäi tegutsedes Venemaa bürokraatia ikkagi murda.
Ksenija on pärit Tamsalust raudteelase neljalapselisest perest. Tema isa ja ema on rahvuselt venelased. Lapsena käis ta sageli koos isaga Venemaal vanaemal külas. Et vanaema juurde sõitmine lihtsam oleks, jättis neiu endale halli passi.
Seal kohtas ta juba lapsena ka Andreid, kellega sõbruneti. Oleks ta siis aimanud, milline draama sellest sõprusest kujuneb …
Pärast Tamsalu gümnaasiumis põhikooli lõpetamist läks neiu Tallinna transpordikooli. Seejärel aga otsustas mõneks ajaks vanaema juurde sõita – Venemaale Starorusskisse Novgorodi oblastis. Oli aasta 2008.
Taas ristus Ksenija tee Andreiga. Nad abiellusid 2009. aasta juunis, abielludes oli Ksenija seitsmendat kuud rase: “See abielu oli uisapäisa tormamine, tema õigeusklike vanemate peale surutud, suurt armastust tegelikult enam polnud. Lihtsalt, kui ootad juba last, siis tuleb ka abielluda.”
Pärast abiellumist võttis aga elu ootamatu pöörde. Ksenija: “Mees muutus täiesti. Ta hakkas mind käsutama ja kontrollima. Kuna olin kevadel vanaema matnud, läksin nende juurde elama. Seal pidin kogu aeg Andrei ja tema vanemate käsu järgi talitama. Venemaal suhtutakse abielunaisesse teisiti kui meil – kui ollakse abielus, siis pole naisel enam sõnaõigust.”
Elu muutus võõrsil nii talumatuks, et 23. juunil, oma isa sünnipäeval, otsustas ta oma mehe ja tema vanemate terrori alt põgeneda. Ksenija lahkumine ei olnud ootamatu mitte ainult Andreile ja tema vanematele, vaid ka Ksenija perele. Ta sõitis rasedana bussidega läbi Novgorodi Peterburi, sealt Narva, kuhu isa talle autoga vastu tuli.
Ksenija vanemad küll rääkisid, et kui oled abielus, siis peaks ikka tagasi minema, aga naisel oli plaan selge – jääda koju ja lahutada igal juhul. Mehele, kes oli teda ootama jäänud ja teadis, et kaasa läks ära ainult mõneks päevaks, ütles Ksenija, et sünnitab lapse Eestis, siis vaatab, mida teeb edasi.
Laps sündiski 2009. aasta 7. augustil. Rakveres. Ksenija meenutab, et lapse ilmaletulekuga läks kõik hästi. Kolm päeva hiljem, kui ta läks last registreerima, hakkasid jamad. “Küsiti abielutunnistust, seal on kirjas, et lapse isa on Vene kodanik, pealegi on emal hall pass. Mina teadsin, et kui sünnitan lapse Eestis, saab ta automaatselt Eesti kodakondsuse, aga sai isa järgi hoopis Vene kodakondsuse,” räägib ta.
Kui Ksenija veel 7. klassis käis, siis tegi ta Tamsalu gümnaasiumis edukalt Eesti kodakondsuse saamise eksami. Kuid nagu öeldud, ei loobunud ta hallist passist, et Venemaal vanaemal külas käia. Selgub, et see sai saatuslikuks.
Pärast lapse sündi taotles ta küll passi vahetust ja saigi Eesti kodakondsuse, kuid hilinenult, sest laps oli juba Venemaa kodanikuks registreeritud.
“Arvasin, et kui ma muudan endal, siis saab muuta ka lapsel. Aga sattusin hoopis tupikusse,” nendib Ksenija.
Nimelt oli lapse kodakondsuse muutmiseks vaja ühtlasi teise poole ehk isa nõusolekut. Ksenija võttis Andreiga ühendust ning palus, et too nõustuks, ent Andrei tundis end mahajäetuna ega tahtnud sellest kuuldagi.
Andrei tuli Eestisse, kui tütar oli nädalane. Isa tahtis teda näha. Mees palus Ksenijat, et naine tuleks koos tütrega Venemaale tagasi, aga Ksenija oli juba otsustanud – ta tahtis lahutust.
“Raske oli, mind ei osanud keegi toetada, lapse isal oli ükskõik, ta ähvardas, et tuleb ja viib tütre minema. Pidin elama kogu aeg tohutu pinge all, kartsin pidevalt. Mu peas oli suur segadus, ma ei teadnud, mida teha, kuidas teha, kust alustada, olin omadega suures augus,” räägib Ksenija raskustest, mis ta valikutega kaasnesid.
Rahunemine võttis aega kuni aasta lõpuni. Kuid siis, kui aastavahetuseni oli jäänud kolm tundi, ilmus Andrei ootamatult Ksenija vanemate uksele Tamsalus. Ta püüdis veel kord keelitada naist Venemaale naasma, aga vastuseks sai kategoorilise “ei”. Laps oli neljakuune. Isal võimaldati tüdrukukest siiski näha. Seejärel ta lahkus.
Uuel aastal võttis Ksenija end kokku ja otsis juriidilist abi. Ta leidis advokaat Maarika Kutseri, kes on siiamaani tema volitatud esindaja.
Tal oli kolm soovi: saada lahutus, endale ainuhooldusõigus ja tütrele muidugi Eesti kodakondsus. Tänaseks on need soovid täitunud, ent selleks kulus üle viie pika aasta. Vahepeale mahtusid ähvardused, stress ja pinge. Kuid pidev lootus, just lootus oli see, mis teda püsti hoidis.
Kuna Eesti ja Vene suhted pole kaugeltki parimate killast, võtavad sellised asjad väga kaua aega. Eesti pool tuli Ksenijale igati vastu, aga probleem oli just Venemaas.
Ksenija pidi toime tulema vaid vanemahüvitisega. Kui laps sai pooleteiseaastaseks, läks ta tööle, sest asjaajamine nõudis ka raha.
“Üldiselt arvati, et ega ma selle tule alt enne välja saa, kui tütar on 18aastane ja võib ise otsustada. Mina sellega ei leppinud. Ta poleks saanud isegi välismaale kooliekskursioonidele minna,” jutustab Ksenija pisaratega võideldes.
Narva konsulaadi kaudu tuli lapse isaga asju ajada – vaja oli, et isa esitaks taotluse tütre Vene kodakondsusest vabastamiseks. Isa aga ignoreeris Ksenijat. Ta lihtsalt ei vastanud.
Migratsiooniametist öeldi, et kui asi kohtusse jõuab ja ta saab lapse ainuhooldusõiguse, võib asju hakata üksi ajama. Kuna see kaasus oli suhteliselt erakordne, peeti vajalikuks lisada, et edu ei pruugi tulla, võimalik, et tuleb minna diplomaatide ja välisministeeriumini välja.
Ksenija kaalus juba presidendile kirjutamist. Advokaadi abiga saadi asjad lõpuks nii kaugele, et hagi jõudis kohtusse 1. novembril 2011. Lapse isa meelitati kohtusse lubadusega, et kui ta annab paberile vajalikud allkirjad, siis näidatakse talle korra ka last. Last mees nägigi, kuid alla ikka ei kirjutanud. See oli 2012. aasta suvel. Viis minutit sai isa lapsega olla, kuigi tütar teda ära ei tundnud. Seejärel Andrei lahkus ning see oli viimane päev, kui Ksenija teda nägi.
Kohtuistungid peeti Rakveres Viru maakohtus 20. ja 21. mail 2014. Need toimusid ilma Andreita, kuna too kohale ei tulnud. Kohus otsustas hagi rahuldada, see tähendab: lahutada abielu, anda emale ainuhooldusõigus ja mõista Andreilt tagasiulatuvalt välja elatisraha 1668 eurot. Raha pole siiani tulnud kopikatki.
Kui Ksenijal need paberid käes, algas järgmine ja otsustav etapp tema võitluses – vabastada laps Vene kodakondsusest. See võttis nüüd veel rohkem aega, sest paberid tuli Vene poole jaoks ka tõlkida lasta. Kõik dokumendid sai ta kokku tänavu veebruaris.
Ksenija: “Läksin siis oma dokumentidega uuesti Narva Vene konsulaati. Naisterahvas, diplomaat, kes seal istus, oli väga ebasõbralik. Ta vaatas pabereid ja küsis muidugi esimesena, kus on isa. Puhkesin nutma, sest jõud oli otsas. Kust mina tean, kus ta on?! Ma ei osanud enam midagi teha …”
Poole tunni pärast võttis see naine välja paksu dokumentide paki, kutsus kohale ka kolleegi. Üheskoos näpuga rida ajades leiti, et sellest loost võib asja saada. Võtame dokumendid, aga me ei luba midagi, ütlesid nad.
Kuigi nad olid skeptilised ja tõredad, äratas see lause Ksenijas taas lootust. Nädala pärast võttis ta konsulaadiga uuesti ühendust.
Ksenija: “Kui nad ütlesid, et saate, mida soovite, siis ma mõtlesin: kas tõesti oli nii raske seda kõike varem teha? Miks tuli mind viis aastat mõnitada, kui kõik on ühekorraga selge?”
Tänavu märtsis läks ta uuesti Narva dokumentide järele ja lugu tüüris õnneliku lõpu poole. Ksenija jooksis nendega kohe migratsiooniameti Rakvere büroosse. Seal plaksutati käsi, öeldi, et oled üks väheseid kodanikke Eestis, kes saigi ise hakkama.
Tänavu 7. aprillil tuli talle kodakondsuse ja dokumenditalitusest teade, et vabariigi valitsuse otsusega anti lapsele Eesti kodakondsus. “Nüüd on ta täielikult minu laps ja keegi ei saa teda ära võtta,” õhkab Ksenija. Samas saadab teda ka hirmu vari, sest kunagi ei tea, millal võib välja ilmuda lapse isa ja millised kavatsused tal on.
Info
Kas Eesti hakkab lubama topeltkodakondsust?
Ksenija lugu on vaid üks juhtum paljudest, mis tavaliselt oma õnnelikku lõppu ei leia. Samas viitab see veel ühele tõsisele probleemile, millega Eesti peab üha avatumaks muutuvas maailmas paratamatult silmitsi seisma – kas lubada topeltkodakondust, seda eelkõige sünnijärgsetele kodanikele.
Paaril viimasel aastal on Eestis seda teemat aeg-ajalt tõstatatud ja seejärel on arutelud jälle vaibunud. Veel mõni aeg tagasi peeti topeltkodakondsuse andmist Eestis suureks ohuks. Praegu, mil inimesed riikide vahel palju liiguvad, tööl käivad ja õpivad, ka peresid loovad, on see teema esil hoopis uues valguses.
Topeltkodakondsus suurendab mitme inimrühma valikuvõimalusi, võimaldades kergemini reisida, töötada, saada sotsiaalseid hüvesid ja valida mitmes riigis parlamenti. Seepärast on surve topeltkodakondsuse seadustamiseks igas riigis. Rahvussuhete doktor Mart Nutt on kirjutanud, et topeltkodakondsusega võib tekkida isikul ka probleeme, nagu näites sõjaväekohustuse täitmine, topeltmaksustamise oht jms.
Eriti keeruliseks muudab topeltkodakondsus olukorra Eesti ja Venemaa vahel, sest kui isik on kahe sellise riigi kodanik, kellel on vastandlikud huvid, siis võib vaenulikul riigil tekkida tahtmine seda kodanikku mõjutada või ära kasutada.
Ometi on paljud riigid topeltkodakondsuse lubamise teed läinud, sealhulgas ka lõunanaaber Läti.
Eestis on see küsimus alles arutusel.