Et teisi koolitada, tuleb ise pidevalt õppida

Heinar Einla.

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Tänavu sai Eesti aasta koolitaja tiitli Rakvere ametikooli metallieriala õpetaja Heinar Einla. Kõige enam motiveerivad teda tööd tegema õpilased, kes ameti hästi selgeks saavad.


Teie oskustega inimene saaks olla ise edukas ettevõtja või õpitud erialal tipptöötaja. Ometi olete valinud õpetaja kutse. Miks?

Mul ei ole kommet joosta. Ei ole näinud põhjust ametit vahetada.

Olete Rakvere ametikooli metallierialade kutseõpetaja olnud kaheksa aastat. Kui palju on selle ajaga õpi- ja õpetamistingimused muutunud?

Muutunud on päris palju. Kui tööle asusin, oli arvuteid vähe, õpetamine käis n-ö krihvli ja tahvliga. Nüüd on infotehnoloogilised vahendid kõvasti paranenud.

Mis puudutab õpilasi, siis mingil määral on muudatusi toimunud – lastel on arvutialane teadmiste pagas suurenenud. Teistpidi on aga suhtumine õppetöösse tagasihoidlikumaks muutunud. Igasugused kõrvalharrastused võtavad energiat ära.

Põhilised mänguvahendid on tänapäeval mobiiltelefon ja arvuti. Naisõpetajad ütlevad, et tüdrukutel on tunnis kaks töövahendit: mobiiltelefon ja suitsupakk laua peal.

Samuti on algteadmiste tase nõrgenenud. Minu isiklik arvamus on, et põhikoolist lastakse täna palju kergemini läbi kui mõned aastad tagasi. Kui mina koolis käisin, oli kahe saamine justkui patt, igatahes halb asi. Aga täna lõpetavad mõned põhikooli kolme-nelja kahega ja tulevad meie kooli.

Olite koolis ka kasvatustöö komisjoni liige. Mida see töö endast kujutab?

See on töö õpiraskustega õpilastega, kellel on nii käitumis- kui edasijõudmisprobleemid. Lapsed kutsutakse komisjoni, neid noomitakse – mõnele mõjub, mõnele mitte. On rohkesti neid, kel tekib nii palju võlgu, et nad ei tule toime ja lahkuvad.

Kui suur on väljalangevus?

Umbes neljandik. Üks põhjus on see, et hinnatakse oma võimeid siia tulles üle, ja teine põhjus, et ei osata oma vabadusega midagi peale hakata.

Pääsetakse kodust, tullakse ühiselamusse, ei teata, mida peale hakata. Tekivad käitumisprobleemid, ahvatlused. Paljud lähevad ka tööle. Eriti drastiline, kui lõppkursuselt minnakse suhteliselt hea õppeedukusega näiteks Soome tööle, sest tekkis võimalus.

Koolitate nii eesti kui vene keeles. Olete koolitanud Viru vanglas, õpetanud pikaajalisi töötuid ja värskelt põhikooli lõpetanud noormehi. Kui erinevad on need õpperühmad? Kuidas on nende rakendumisega?

Täiskasvanud tulevad kindla sihiga õppida. Neil on tahe. Ja nendega on tunduvalt lihtsam kui põhikoolist tulnutega, kes ei tea, mida tahavad.

On olnud niisuguseid, kes, tulnud õppima keevitajaks, otsustavad hoopis koka erialale üle minna. Või siis koka eriala õpilane mõistab, et selles ametis tuleb igal hommikul kell neli tõusta, ja leiab, et kokaamet talle ei sobi.

Peale keskkooli tulijad on aga teistsugused, nemad on huvitatud.

Viru vanglas oli teine seltskond. Algul mõtlesin, et kriminogeenne seltskond, aga tegelikkuses oli nendega kõige kergem, sest neil oli kindel soov ja tahtmine õppida.

Neid stimuleeris see, et nad pääsesid igapäevarutiinist ja kon­gist välja. Nende jaoks oli ülitähtis, et tu­li inimene väljast, kellega suhelda. Mi­nu jaoks oli see meeldiv kogemus.

Mis motiveerib teid õpetama?

Rõõm on see, kui kooli lõpetanud poiss tuleb tänaval vastu, tervitab ja ütleb, et tal läheb hästi. See on meeldiv. Kui kohtan mõnda täiskasvanud kursuslast ja tal läheb hästi, on rõõm kahepoolne.

Väidetakse, et Eestis on puudu kvalifitseeritud tööjõust. Kas metallieriala tahavad õppida liiga vähesed või õppima tulnud ei lähe erialasele tööle?

Metallitöölisi vajatakse, keevitajatest on pidev puudus. Aga samas näiteks Loksa laevaremonditehas koondas tohutult. Eks majanduskriis on oma mõju avaldanud, metalliettevõtetel on tööd vähemaks jäänud, aga sellest hoolimata on nõudlust.

Kas tullakse ka selle mõttega, et õpin ameti, saan paberi, lähen välismaale tööle?

On küll. Keevitajate täiendusõppest, mis annab eurosertifikaadi, on pea kõik välismaale minemas.

Teil on ka endal mitu eurosertifikaati. Kas te ei ole kaalunud ka ise välismaale tööle minna?

Eks neid mõtteid on peast läbi käinud. Aga ei ole enam noor mees – kus sa ikka jooksed, siin on oma elu, kodu ja pere.

Olete lisaks teiste koolitamisele ka ennast pidevalt täiendanud - Eestis, Belgias, Saksamaal, Soomes. Milline on järgmine koolitusplaan enda jaoks?

Kui tahad teisi õpetada, pead ka ennast pidevalt koolitama ja kõigega kursis hoidma. Plaan on jätkata Euroopa keevitusinseneri õppes. See toimub koostöös Saksamaa keevitusühinguga. Eestis on baaskooliks Lasnamäe mehaanikakool, kus käivad õppejõud Saksamaalt ja Baltikumist.

Heinar Einla

• Sündinud 7.12.1956.
• 1984 EPA insener-mehaanik.
• 1975 Mustvee I keskkool.
• Töötanud Vinni näidissovhoostehnikumis nooreminseneri ja peainsenerina, VAZ Rakvere autoteeninduses osakonnajuhatajana, erafirmas insenerina.
• Praegu Rakvere ametikooli metallierialade kutseõpetaja.
• Abielus, kaks täiskasvanud last.

Tagasi üles