Loo kirjutamiseks sain inspiratsiooni ühest hiljutisest Õhtulehe loost, mil selline suurte tähtedega pealkiri: “Eksriigikogulane: “Meid taheti Kadrioru lossist välja kihutada!””.
Marko Pomerants: Endised ja praegused
9. oktoober 2010, 09:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuleb meelde lugu oma maavanema ajast, kui üks maaerastaja end ühe tähtsa Rakvere mehe äiana esitles. Inimestele on muidugi tiitlid tähtsad, aga mida see tiitel siis muudab? Maa hinda kindlasti mitte. Inimesse suhtumine ei peaks ka sõltuma millestki peale selle, mida inimene ise endast kujutab. Ehk mida ta ise teeb ja mõtleb ning kuidas teisi kohtleb.
Päriselu näitab aga seda, et mõnikord jääb inimest saatma mõni tema noorepõlve ametitest: kanatalitaja, katlakütja, müüja – isegi kui seda tööd on noorpõlves kõigest üürikest aega tehtud. Ikka võime kuulda - ah, see bussijuht või katlakütja! Olenemata sellest, et inimene on hiljem teinud hoopis muus valdkonnas karjääri, sest on särtsakas ja asjalik tegelane ning koolitarkustki tublisti juurde omandanud.
Ärgu ükski neist ametipidajaist nüüd end kuidagi puudutatuna tundku. See on lihtsalt korduma kippuv stiilinäide igapäevaselt vajalikku ametit pidanud inimeste kohta. Tegelikult ei saa kedagi paarikümne aasta pärast ühe või teise elukutse esindajana enam käsitleda, sest tööalaselt pole inimesel selle ametiga ammu mingit pistmist.
Kui näiteks 90aastane inimene on elu jooksul olnud nii bussijuht, karjatalitaja kui direktor, olles ühtlasi tegelnud nii spordi kui margikogumisega, kes ta siis kõige rohkem on? Ükskõik, mis enne oli. Kas tiitlit rõhutatakse lapselaste arvu, elu jooksul kogutud vara või peetud ametite alusel – ikka jääb inimene ise justkui kahe silma vahele. Tema elab nüüd ja praegu.
Mitu rolli
Elu jooksul läbi tehtud rollid on täidetud ülesanded. Hobid on mingil perioodil valitud huvialad. Tehtud tööd on tolle hetke võimaluste ja vajaduste põhjal tehtud valikud. Mina sain elukutsevalikuks inspiratsiooni ühest Georgi Jurmini lasteraamatust “Kõik tööd on head!”. Sealt leiab agronoomi, arhitekti, buldooserijuhi, geoloogi, keevitaja, lüpsja, tuletõrjuja ning mitmeid teisigi ameteid. Mina valisin õpinguteks geoloogi oma. Omandatud teadmised mind ei sega ja on kasuks isegi siseministri töös.
Ma ei kahetse karvavõrd perioodi, mil ma oma erinevates ametites inimeste tunnustamisel neile mõne värsirea kirjutasin. Postimehes oli “Pomeriimi” rubriikki nädalat kajastava luuletuse näol.
Samas pean endale tehtud suurimaks heateoks Postimehe peatoimetaja Merit Kopli e-kirja, mis teatas, et leht enam vemmalvärsi kaastööd ei soovi. Peale seda ei ole ma ligi kolm aastat ühtegi rida paberil riimi pannud.
Ja nüüd, rääkides koolilastele ministri tööst Euroopa Liidus, on küsimuste voorus põhiküsimus, kas ma ikka luuletust loeks. No ei loe. Kõik luuletuste tellimused olen igasuguse vaevata suunanud Contrale. Tema peab sellega oma peret toitma. Mina pean täna olema hea minister, mitte vilets luuletaja.
Ole, kes oled
Ühes telekanalis startis uus telesari “Kälimehed”. Seal on üks kälimeestest ärimees ja teine õpetaja. Ämma jaoks on ikka ärimees vingem väimees. Minu ämmal on hetkel üks väimees minister ja teine politseinik. Saame samast pajast hapukapsasuppi ja samas saunas puhtaks. Loogiline ja normaalne.
IRL on saatnud inimestele koju küsimustiku, saamaks tunnetust suurimatest probleemidest Eesti inimese jaoks. Küsitlemas käivad ka meie noorliikmed. Olen neid vastuselehti vaadanud. Tööpuudus, hambaravi kallidus, vanematel inimestel pensionide väiksus, aga ka poliitikute kompetentsus ja omavahelised suhted on need, mis inimestele muret teevad. Nende arvamuste puhul pole ju tähtis, kui vinge ameti esindaja selle probleemi on tõstatanud. Igaühe arvamus loeb.
Mis on loo moraal? Ole see, kes oled, aga ole nii hästi kui võimalik just praegu. Mis sest, et varasemalt oled hoopis muid asju teinud ja tõenäoliselt teed ka tulevikus midagi muud kui täna. Kõik tööd on head. Oluline, et see sul on. Oluline, et sa oled.