Ülo Niisuke: Eesti põllumajandus püsib konkurentsis

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ülo Niisuke.

FOTO: Arvet Mägi

Virumaa Põllumeeste Liidu juhataja Ülo Niisukese hinnangul on Eesti põllumajandus jätkusuutlik, kuid probleeme tekitab ebavõrdne Euroopa Liidu sisene toetuste süsteem.


Kuidas Eesti põllumehel läheb – tarbijad näevad, et hinnad tõusevad, aga kas ka põllumees saab hinnatõusust kasu?

Möödunud nädalal jõudis meieni šokeeriv uudis – Saksamaa ja Prantsusmaa põllumajandusministrid allkirjastasid leppe Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika osas, kus jääb toetuste erinevus 15 vana liikmesriigi ja 12 uue vahel.

Ja kui need kaks suurt riiki juba kokku leppisid, sest Saksamaa on kõige suurem maksja ja Prantsusmaa on kõige suurem saaja, siis tähendab see, et me jääme Euroopa Liidus ebasündsasse turuolukorda.

Täna on nii, et Eesti põllumehed saavad neli korda vähem toetusi kui Euroopa Liidu vanade riikide põllumehed.

Soomest ja teistest naaberriikidest ei maksa rääkida, seal on veel lisatoetused. Ja see tekitab rahutust. Me lootsime, et kuni 2013. aastani kestab ebavõrdsus, kuid siis hakkab vahe vähehaaval vähenema.

Näiteks Taanis saab põllumees, kui ta ei hari, vaid hooldab korralikult põllumaad, 12 000 Eesti krooni toetust. Eesti põllumees saab kõiki toetusi kokku võttes sama asja eest 2400 krooni.

Me ei ole ka sel seisukohal, et kõik peaks kohe võrdsed olema, sest raha on nii palju, kui seda liikmesriikidest laekub, ning Eesti osa ei ole väga suur, kuid praegustes tingimustes ei ole me konkurentsivõimelised.

Seega päevakajaline piima- ja teraviljahind ei kajasta reaalset konkurentsiolukorda.

Räägitakse, et Eesti piimatootja saab juba peaaegu Euroopa hinda. Aga siin on nüanss – me võiksime isegi odavamalt seda piima müüa, kui toetused oleksid võrdsed.

Kui kaudselt toetused hektari kohta tuleksid suured, siis piima hind ei ole nii oluline, kui meie jaoks praegu on.
Või siis kaotame toetused hoopis ära, aga siis kõigil. See oleks meile Euroopas konkurentsieeliseks, sest teised on harjunud suurte toetustega, aga meie oleme jälle harjunud piskuga läbi ajama.
 

Kuidas on olukord tänavu?

Kevadel lootsime väga head saaki. Ettevalmistused ja kulutused olid tehtud kehvast finantsolukorrast hoolimata: raha laekus põllumeestele möödunud aastal madalate teravilja ja piima kokkuostuhindade tõttu vähe.

Aga kuiva ja kuuma suve tõttu on kogu Eestis teravilja saagikus 8% madalam.

Lisaks ka see, et kevadel pidid need, kellel ei olnud raha väetiste, kütte ja kemikaalide ostmiseks, sõlmima lepingud vahendajatega. Lepingutes määrati teravilja hind ja kogus, mis tuleb vahendite eest anda. Ja nüüd, kui saak on väiksem, on probleem - vaevalt jõutakse see kokkulepitud kogus anda. Põllumehed ostavad üksteiselt, et mitte trahve maksta.

Sama lugu on rapsiga. Kuigi börsil on rapsi hind tõusnud neljalt kroonilt kuuele kilogrammi eest, kõnelevad põllumehed - statistikat veel ei ole -, et kui keskmine saak on kaks tonni hektarilt, siis tänavu tonn. Jällegi on probleem lepingutega.

Kolmandaks piima hind. Et piima maailmaturul juba ei jätku, on selge – Aasias on hakatud piima jooma ning piimatooteid kasutama. Nähtavasti elatustase mõjutab. Siin ei ole meie tarbijal midagi parata.

Aga kui rääkida septembrikuu hinnatõusust, siis see tootjani jõudnud ei ole. Praegu käivad läbirääkimised tootjate ja töötlejate vahel ning tänase päeva seisuga ei taheta mitte üle 4,70 krooni liitrist maksta.
 

Tarbijat huvitav küsimus - kuidas Läti piim saab olla odavam kui Eesti piim?

Ma ei taha naabrit solvata, kuid arvan, et küsimus on piima kvaliteedis. Meie suurfarmid toodavad kvaliteetsemat piima. Kogu tehnoloogia on teine, ka piima jahutus ja vedu.

Lätis on väikefarmid, kust vee­takse piima kokku. Nähtavas­ti selles ongi odavuse põhjus - väiketootja surutakse raskesse olukorda, ta müüb piima tööstusele lihtsalt tunduvalt odavamalt. Aga kuna analüüsid puuduvad, siis täpselt öelda ei saa.
 

maailmaturul on nõudlus suur ning Eesti piim kvaliteetne, siis miks tootja jaoks olukord ei parane?

Kui meil oleks oma ühistu ja oma töötleja, siis ei saaks suured kaubandusketid meid ka survestada.
Lääne-Virumaal on piimaühistu pikka aega töötanud, võrreldes teistega ka edukalt, ja see on meile plussiks olnud. Kuna meie piimatootjad on ka tugevalt keskmised – 300-500 lehma - ja nad toodavad suurtes kogustes kvaliteetset piima ning transpordikulud töötlejate jaoks on samuti väiksemad, on meil sõnaõigust rohkem kui näiteks Lõuna-Eesti väikestes maakondades.

Olenemata maailmaturust, ei ole tootjate jaoks olukord muutunud. Sest viimase kahe aasta kahjum on nagu raskus jooksja jalgades – kõik võetud liisingud ja laenud tahavad maksmist. 400pealise karja piimafarm maksis näiteks mõni aasta tagasi üle 20 miljoni. Euroopa Liidust sai toetust selle jaoks kuni 8 miljonit. Aga see toetus läheb 10-15 aasta jooksul puhtalt intresside peale ära. Nii et ega talunik ei ole oma farmi omanik – pank on.
 

Piimatootjad on teinud suuri investeeringuid – kas Eestit saab võrrelda teiste Euroopa Liidu riikidega?

Täiesti. Isegi Soomest ja Rootsist oleme oma tehnoloogia poolest ees. Sakslased tulid meile õppima ja kogemusi vahetama. Meil ei ole midagi häbeneda.
Meie maakond on veel eriti eriline. Mõni ütles, et me oleme rumalad, et teeme suuri investeeringud.

Praegu aga vanamoodne farm eksisteerida ei saa. Sest kaks kolmandikku territooriumist, kus põhiliselt meie farmid asuvad, on nitraaditundlik ala. Ja seal peab olema sõnnikuhoidla, mis mahutab kaheksa kuu sõnniku. Kui seda ei ole, siis võidakse farm sulgeda või vähendatakse keskkonnanõuetele mittevastamise tõttu toetusi.

Niisugune sõnnikuhoidla maksab kaks kuni kolm miljonit krooni ja see on kulutus, mis tuleb teha. Selle tõttu väikefarmid lõpetasidki tegevuse – kui viis aastat tagasi oli Eestis 2400 piimatootjat, siis praegu on neid 980.

Virumaale on sellega seoses ehitatud 21 uut farmi, sest kuna sõnnikuhoidlat vana aegunud farmi juurde ehitada ei ole mõtet ja tuleb ehitada kogu uus kompleks, muutub ka farmi asukoht.

Piimatooted on Eestis praegu ju üks suuremaid ekspordiartikleid. Täna läheb väga suurtes kogustes piima ka Venemaale, sest Venemaa põllumajandus on kriisis – tapamajades on järjekorrad veiste tapmiseks, sest sööta ei ole.

Eks kogu maailma toiduainetega varustamise olukord on keeruline – elanikkond kasvab kohutava kiirusega. Lisaks kriisid ja kliimamuutused, mis kogu aeg kuskil toimuvad. Euroopa Liidus näiteks teraviljaga probleeme pole, Ameerikas on saak suur, samas on Venemaal kriis. Ja maailmas tervikuna on teraviljast puudus ja võetakse varudest.
 

Kuidas on teraviljatootjad varustatud tehnikaga?

Samuti hästi. Ega keegi ei sõida enam vana traktoriga, kasutusel on täppistehnoloogia. Me ei saa ei väetisi ega kemikaale raisata ning neid loodusesse viia rohkem, kui äärmiselt vaja on, ja selle tõttu peavad külvikud ja pritsid olema tänapäevased. Praegu tehakse osa väetamisi näiteks mullaproovide järgi.
 

Kuidas hindate Eesti ja Virumaa põllumajanduse tulevikku?

Lääne-Virumaal teeb rõõmu, et meie liidu liikmete, vanemate peremeeste kõrvale on tulnud täiesti uued tegijad – pojad. Põlvkonnad hakkavad loomulikult vahetuma. Ja peab ära märkima, et meil on ka vapraid naisettevõtjaid – mitu farmijuhatajat on meil naised.

Samuti kui meil oli puudu nišš väiketootjatele ja väikemahe­tootjatele ja muude toiduainete väiketootjatele, nagu mesinikud, oma toodangu turustamiseks, siis nüüd näiteks on Viru Turu avamine aja märk. Seda valdkonda tuleks meil Eestis rohkem arendada.
 

Mis võiks olla praegu põllumeestele mõtlemisaines?
Iga aasta iga asi ei õnnestu. Kui on mitmekesine põllumajandus, siis on võimalik omadega välja tulla. Kahjuks on nüüd liiga suureks läinud spetsialiseerumine. Kui teraviljatootja kasvatab ainult vilja ja rapsi ning loomakasvatust kõrval ei ole, siis on kõva löök, kui saak ebaõnnestub.

Ka oleks hea, kui kõrval on veel kas põllumajandustöötlemine või mingi muu tööstus.
Kuulsatel omaaegsetel majanditel olid kõrvalharud - rebasekasvandused, veinivabrikud, õllevabrikud - ja nii tasuks ka praegu teha. Ning Euroopas seda ka tehakse. Muidugi meilgi on selliseid ettevõtjaid.

Kuid küllap see aeg ka tuleb, praegu on küsimus põllumajanduse säilitamises.

Virumaa Põllumeeste Liit
• Asutatud 16. aprillil 1989.
• Liitu kuulub 47 talu, osaühingut ja aktsiaseltsi 1200 töötajaga.
• Liidu liikmed on asutanud Rakvere ja Pandivere piimaühistud ning teravilja-rapsiühistu Kevili.

Tagasi üles