Kuidas Vao külarahvas ja võõramaalased ühele väljakule mahtusid

Katrin Uuspõld
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundub, et koos mängimisel pole keelebarjäär takistuseks.
Tundub, et koos mängimisel pole keelebarjäär takistuseks. Foto: Marianne Loorents

“Õppige kindlasti eesti keelt,” soovitas võõramaalastele tad­žiki kogukonna esimees Eestis Amir, täpsemalt Amirhon Pärn, üleeile Vaos kü­larahvale ja pagulaskeskuse ela­nikele korraldatud ühisüritusel.

Amiri tõi omal ajal Eestisse armastus. Praegu elab ta oma eestlannast abikaasa ja kahe lapsega – kolmas on kohe-kohe sündimas – Tartus, peab juuksuriametit ja kõneleb laitmatult eesti keelt. Temaga kohtumise üle oli väga rõõmus ka praegu Vao keskuses elav Afganistanist pärit naine, kes oli juba ammu palvetanud, et saadetaks ometi keegi, kellega pärsia keeles rääkida. Amiriga seda ta ka tegi.

Priidu Puhk, kes oma kaasaga oli kontserdile tulnud paari kilomeetri kauguselt Kiltsist, avaldas arvamust, et pagulaskeskuse elanikele peaks rohkem tööd ja tegevust pakkuma. “Aga pealetükkivad nad küll ei ole. Ei küsi raha ega viina nagu mõni kohalik,” rääkis Priidu, kes Kiltsist Vaosse tööl käib ning nõnda sealse rahvaga ka lävib. “Peaks olema abimajand, kus nad saaksid tööl käia, mitte ei oleks niisama,” pakkus ta lahendust. Mis puudutab pagulaste integratsiooni, siis sellesse tal usku ei ole. “Võta või Narva linn. Või Lasnamäe. Seal on oma kogukonnad, mis ei ole Eestisse integreerunud, kuidas siis nüüd nendega,” arutles mees. “Kuid külaelu nad ei sega, pood saab ju käivet ning pealegi ei teadnud enne Eestis keegi midagi Vao külast.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles