Kuidas Vao külarahvas ja võõramaalased ühele väljakule mahtusid

Tundub, et koos mängimisel pole keelebarjäär takistuseks.

FOTO: Marianne Loorents

“Õppige kindlasti eesti keelt,” soovitas võõramaalastele tad­žiki kogukonna esimees Eestis Amir, täpsemalt Amirhon Pärn, üleeile Vaos kü­larahvale ja pagulaskeskuse ela­nikele korraldatud ühisüritusel.

Amiri tõi omal ajal Eestisse armastus. Praegu elab ta oma eestlannast abikaasa ja kahe lapsega – kolmas on kohe-kohe sündimas – Tartus, peab juuksuriametit ja kõneleb laitmatult eesti keelt. Temaga kohtumise üle oli väga rõõmus ka praegu Vao keskuses elav Afganistanist pärit naine, kes oli juba ammu palvetanud, et saadetaks ometi keegi, kellega pärsia keeles rääkida. Amiriga seda ta ka tegi.

Priidu Puhk, kes oma kaasaga oli kontserdile tulnud paari kilomeetri kauguselt Kiltsist, avaldas arvamust, et pagulaskeskuse elanikele peaks rohkem tööd ja tegevust pakkuma. “Aga pealetükkivad nad küll ei ole. Ei küsi raha ega viina nagu mõni kohalik,” rääkis Priidu, kes Kiltsist Vaosse tööl käib ning nõnda sealse rahvaga ka lävib. “Peaks olema abimajand, kus nad saaksid tööl käia, mitte ei oleks niisama,” pakkus ta lahendust. Mis puudutab pagulaste integratsiooni, siis sellesse tal usku ei ole. “Võta või Narva linn. Või Lasnamäe. Seal on oma kogukonnad, mis ei ole Eestisse integreerunud, kuidas siis nüüd nendega,” arutles mees. “Kuid külaelu nad ei sega, pood saab ju käivet ning pealegi ei teadnud enne Eestis keegi midagi Vao külast.”

Pensionär Elle Kaljulaid, kes üle 40 aasta Vaos elanud ja eile samuti kontserti kuulama tuli, ütles, et ka temal pole pagulaskeskuse inimeste vastu midagi. “Minu majas elab neid mitu peret. Ütlevad mulle alati eesti keeles tere. Rohkem nendega rääkida ei saa, sest ma inglise keelt ei oska. Aga kui vaja, siis näitame kätega,” rääkis memm.

Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuse juht Jana Selesneva, kes nii külarahva kui võõramaalaste seas ringi liikus, kõneles, et kui ilm lubab, siis võiks selliseid vabaõhuüritusi teha rohkemgi, ja oli rõõmus erinevate Rakvere kirikute vabatahtlike üle, kes eilsel ettevõtmisel muusikaprogammi, lastega tegelemist, pannkoogiküpsetamist ja riiete jagamist korraldasid.

“Ka meie oleme väga rahul, kui inimesed jäid rahule,” märkis peaasjaajaja Laura Herm.

Praeguse seisuga on Vaos kohalikke elanikke 322, pagulaskeskuses 72. “Praegu on paljud ka tööl, meie majast käiakse tööle Hagarisse, Baltic Log Cabinsisse, E-Betoonelementi, Tallinna pesumajja ja ka siiasamasse Pandivere pansionisse,” loetles Jana Selesneva.

Mis puutub Facebookis ringlevasse Vao kahe maja võrdlusesse – korraliku fassaadiga pagulaskeskus ning kõrval asuv kortermaja, millel krohv praguneb – ja tõstatatud küsimusse selle kohta, kuidas riik hoolib “neist” ja mitte “meist”, siis ütles Jana Selesneva, kelle korter asub samuti sama küla remontimata fassaadiga korterelamus, järgmist: “Keskus on ühiselamu, kus on lihtsad toad, mis inimestele ajutiseks koduks, aga korrusmajade korterid on inimestele päriskoduks – kes peaks meie eest need korda tegema? Me ei suuda oma maja rahvast kokku võtta isegi selleks, et teha ühistut.”

Süüriast Eestisse

Foto:

FOTO: Marianne Loorents

Süürlase Muhamad Ali Muradi ja tema Liibanonist pärit naise Sohair Salmi ning nende nelja lapse kodu oli Süürias. Kuid sõjas sai see purustusi ning kahe aasta eest põgenes mees Liibanoni kaudu Eestisse. Selleks tuli tal maha müüa oma pood ja maksta kokku 7000 dollarit vahendajatele Türgis ja Venemaal. Pere järgele toomine Liibanoni põgenikelaagrist ei läinud libedalt, kuid nelja kuu eest sai see võimalikuks. Nimelt olid paberid teiste pereliikmete Eestisse saabumiseks korda aetud, kuid koos ei olnud reisiks vajalikku raha, ka naise-laste Liibanoni viisa oli aegumas. Viimase õlekõrrena pöördus Ali tugiisik Eesti moslemikogukonna poole, kes eraisikutena panid kokku vajaliku summa, et aidata Ali naine ja lapsed Eestisse.

Ali rääkis, et on kahe aastaga aklimatiseerunud, kuid kõige raskem on ikkagi eesti keel, mida ta üritab siiski õppida. Nende perel on plaan kolida Tartusse, panna lapsed kooli ning avada seal oma Araabia söögikoht.Ali ütles, et talle meeldib tööd teha, olla ise endale tööandjaks – nõnda on palk suurem ning ka naine-lapsed saavad koos temaga töötada.

Ka Vao keskuse töötajad kiitsid Ali kokavõimeid ning märkisid, et rahvuseti köögis koopereerudes püütakse ühtlasi kokku hoida. “Seda tuleks meil neilt õppida,” lausus Jana Selesneva. Ta ütles, et varjupaigataotlejate sissetulekuks on toimetulekuseadusest lähtuvalt 99 eurot pere esimese liikme kohta, teisel pereliikmel on see 79.20 ning lastel 99 eurot.

Ali selgitas, et Araabia toidud ei ole üldiselt kallid – tavaliselt teeb nende pere riisi või läätsesid. Liha söövad nad kord nädalas – halal-liha, mis moslemitele lubatud, ei ole lihtne saada, kuid nad ostavad kana-, looma-, lambaliha.

Küll igatseb ta kõiki koduseid Süüria toite ja sõber, kes elab Saksamaal, kus on suurem araabia kogukond, saadab talle aeg-ajalt kodumaised produkte.

Sudaanist Eestisse

Foto:

FOTO: Marianne Loorents

Sudaanist Eestisse põgenenud Ibrahim ja Abdelmajeed olid vabaõhuüritusel altid suhtlema kõigiga, kes võtsid vaevaks nende vastu huvi tunda. Abdelmajeed (22) pidi kodumaalt Katari kaudu lahkumiseks maksma 4000 dollarit, selle eest hangiti talle dokumendid ja Vene viisa. Üle Vene piiri Eestisse saamisega oli aga raskusi: kõigepealt korjas Pihkvast ta üles Vene politsei ning saatis tagasi Moskvasse.

Teisel katsel sõitis ta rongiga väiksemasse linna, mis asus piiritsoonist eemal, võttis takso ning lasi end viia piirile nii lähedale, kui sai. Sealt tuli noormees läbi metsa Eestisse ning esimest inimest kohates lasi endale kutsuda politsei. Piiriületus oli tema sõnul hirmus kogemus – tihe ja paks mets oli väga ehmatav ning pikalt ta sellest rääkida ei tahtnud. Nõnda sattus ta Harkusse, sealt edasi Vaosse ja on tänaseks Eestis olnud neli kuud.

Abdelmajeed kõneles, et sõiduraha saamiseks müüs ta Sudaanis pere senise kodu ning pidi leidma teise ulualuse. Tema kui vanem poeg saadeti saadud rahaga parema elu lootuses Euroopasse. “Tahan leida töö ja hakata koju raha saatma,” ütles ta ja lisas, et nüüd on tema pere ainus lootus, et paremale elujärjele saada. Kodust elu kirjeldas ta ärevana – külasid pommitatakse ning poliitiline olukord on ebakindel.

Senine igakuine sissetulek kodumaal oli noormehel farmides töötades keskmiselt 200 dollarit kuus. See polnud küll suur raha, kuid võimaldas ära elada. Nüüdsed lootused on muidugi palju suuremad. Abdelmajeed lausus, et ta ei taha jääda Eestisse, vaid soovib edasi liikuda Soome või Rootsi.

Ka Ibrahim (27) tuli Eestisse Venemaa kaudu. Mõlemad mehed oskavad ka kuigipalju vene keelt, kuid meenutavad Venemaa-perioodi väga süngetes toonides. “Nad hüüdsid tänaval kõva häälega “Vaadake, must läheb!” ja näitasid näpuga,” rääkis Ibrahim häält tasandades.

Mees ütles, et kui ta algul tahtis kindlasti pääseda edasi Norrasse, Soome või Rootsi, siis nüüd, kuus kuud Eestis olnuna, leiab ta, et siingi on piisavalt hea, ning loodab leida tööd.

Mõlemad mehed on saanud selgeks mõned eestikeelsed väljendid, kuid tunnistavad, et eesti keel on keeruline ja õppimine läheb raskelt.

Tagasi üles