Laena p ... külasse

, kombeline vestja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raivo Riim.
Raivo Riim. Foto: TEET SUUR/VIRUMAA TEATAJA

Õpetajad on koolis laste suuvärgiga hädas – lapsed ropendavad. Poi­sid-plikad vannuvad ühte moodi, tüdrukud omavahel isegi hullemini.


Mida teha? Kas nurka panna, tutistada, riielda, märkus kir­jutada, isa kooli kutsuda - nii tehti Vene ajal, nüüd on teised ajad. Mõned õpetajad ei tee väljagi, nii on kergem. Kuid mõnes koolis on ka politsei kutsutud, kui laps kontrolli alt väljub. Ja politsei koostab protokolli: alla 14aastane kutsutak­se alaealiste asjade komisjoni, üle 14aastasele tehakse trahvi 180-600 krooni.


On see ikka normaalne, et ru­malate sõnade eest saab trah­vi? Kool arvab, et ropendamisest edasi tulevad juba togimine ja siis peksmine. Rootsi koolid on hädas praegu sellega, et poisid kasutavad vägisõnu tüdrukute solvamiseks.


Õpetajate nipid


Õp Anne: “Arvan, et see läheb mööda, need on kasvuraskused. Kui väga koledasti vannuvad, ütlen vastu ja see aitab, korraks. Lapsed saavad vist vandumisest tuge. Võib-olla on see ka tähelepanupuudus, kui õppimine ei lähe, siis vähemalt sõprade seas imetletakse vägevat suuvärki.”


Õp Katri: “Laske kirjutada, mida ütles. Vahel aitab ja paneb mõne häbenema. Ühele õpetajale öeldi “mölakas”. Ta närv ei pidanud vastu ja andis tutaka. Poiss pani karjuma, et õpetaja ei tohi lüüa. Õpetaja vastas, et õpetaja ei tohi – aga mölakas võib!”


Õp Piret: “Kui kõrvalt kuuled, ei jõua kogu aeg sekkuda. Siiski mõned reageeringud kolleegidelt, kui kedagi p...sse saa­detakse: küll on hea, kui keegi on nii palju reisinud, et soovitada oskab; kas oli tore? - sul on ju kogemusi; võid kohe minema hakata, kui aega saame - tuleme järele. Tean kogenud õpetajat, kes lasi rõvetsejal kirjutada essee, kuidas näeb välja teekond sinna sooja kohta. Kir­ja tuli panna täpselt kogu mars­ruut koos kõikide lihaste, luude jm anatoomiliste iseärasustega. See polegi nii lihtne!”


Õp Peep: “Kutsusin 16aasta­se “kõva mehe” klassi ette, käskisin kummardada ja vabandada. Algul oli naljakas ja ta nautis seda. Mõne minuti pärast van­dus uuesti ja mina­gi kordasin. Kui ta oli nii ju­ba kolmas kord klassi ees, siis polnud enam naljakas. Mõjus. Mi­na panen 17-18aastased nurka. Ise ütlen, et väikesed lapsed, kes ei oska käituda, peavad nurgas seisma, see on kasulik.”


Õp Merike: “Kui kodus vannutakse, siis lapsed vannuvad ka koolis. Kodune keel tuleb kooli kaasa. Ma püüan alati südamlikult rääkida, et sa oled nii tore poiss ja nüüd äkki sellised sõnad sinu suust, sa ei ole ju joodik poe taga.”


Õpetaja ja ema: “Mu poisid ei jätnud enne ropendamist, kui kasutasin nende sõprade kuuldes samu sõnu, mida nemad. Häbi oli vist pärast.”


Õp Maaja: “Mul oli tunnis üks tore ja tark poiss, aga veidi ärritunud. Kui kodust tööd küsisin, kuulsin vaikselt, et mine p...sse. Küsisin siis, et milles asi? Selgus, et tal on keemias vilets seis – poiss oli stressis. Õpetaja peab ka lastest aru saa­ma, ega neilgi kerge pole.”


Õp Kaja: “Meie aeg on väga meeste-keskne. Mees PEAB igal alal edukas olema. Selleks on vaja agressiivsust ja vastavat sõnavara. Nii et ropendami­ne on paljude arvates mehelik. Seda sisendavad nii tele kui filmid. Koolis kohtame sama: nagu liidrid ees, nii nõrgemad järgi. See on konformism ehk ma pean sarnane olema. Kui kõik ropendavad, kuidas siis mina mitte - pean ju oma kambale meeldima. Ropendamine on ka omamoodi kaitse madala enesehinnanguga lapse jaoks: ta on kogu aeg ärevuses, et äkki keegi ründab, ja nii ta kait­seb end. Kui temaga rahulikult rääkida ja arutleda, siis oskab ta ka teisiti rääkida.”


Pingete maandamine


Psühholoog Peeter Tulviste ütleb, et neid “neljatähelisi” sõnu on eesti keeles kogu aeg olnud ja neid on ikka kasutatud, aga mitte paberi peal.


Nüüd on trükisõna ja meedia need välissurve (filmid, internet) kaudu aktiivsesse kasutusse võtnud. Tulviste ütleb, et kombatakse lubatavuse piiri ja piir on nihutatud kaugemale, kui ta on kunagi olnud.


Tulviste meelest on ropendamisest abi – see aitab emotsionaalseid pingeid maha laadi­da. Ka on see agressiivsuse üks väljendusviis, ja kindlasti parem kui kätega kallaleminek.
Vanasõnade uurija Arvo Krikmann leiab, et kui vanasti püüti Eestis laste kuuldes mitte ropendada, siis nüüd olevat vastupidi. Sõnamäng ei olnud meie esiisadelegi võõras, nad naersid umbkeelset pastorit, kes manitses ussinussis ja kassinussis ehk “usinuses ja kasinuses”. Ja kui sügava tähendusega on vanasõna: laena perse külasse, pärast situ läbi küljeluie!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles