Läinud nädalavahetusel toimus esimene Eesti Toidupanga aktsioon Rakveres. Kahtlemata on tegu tänuväärse ettevõtmisega, sest puudust kannatavaid inimesi paraku meie seas on.
Juhtkiri: Riskita pank
8. detsember 2010, 07:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõsi, mitmete puhul võib nentida, et tegu võib olla ka lihtsalt laiskusega: endal on maalapp olemas, aga köögivilju kasvatada ei viitsi. Mõni aga nuriseb, kui abi korras pakutakse kaerahelbeid, mitte makarone.
Ent ometi on suur hulk inimesi, kes on enda elatamiseks teinud kõik võimaliku, kuid rea peale pole saanud. Eestis on majanduslanguse ja töötuse tingimustes suurenenud niisuguste perede arv, kus mõlemad vanemad on pikka aega ilma tööta ja toidulaud äärmiselt kesine. Nii ka Virumaal. On peresid, kus koolist koju tulevale lapsele pole midagi laule panna, on eakaid, kes ülinappide vahenditega peavad söönuks saama ja seetõttu sageli tühja kõhtu kannatavad. Ja nemad on igasuguse abi eest siiralt tänulikud.
On väga tähtis, kui konkreetne abi toidu näol jõuab abivajajani. Esimene toidupanga aktsioon oli selles osalenute jaoks kokkuvõttes positiivne: vabatahtlikud täitsid oma osa entusiastlikult ning need, kes oma annetuse toidu näol tegid, tegid seda südamest. Kindlasti kogesid oma panuse andnud, et mõiste “jagamise rõõm” ei ole tühipaljas sõnakõlks.
Kampaaniaid, millega toetatakse lapsi, naisi, kasse, koeri, kodutuid, jäävad sageli kaugeks ning ei teata, mis annetatud rahast täpselt edasi saab. Toidupanga puhul on aga abi konkreetne – see jõuab oma kodukandi puudust kannatavate peredeni. Nii saab annetaja olla kindel, et sellega midagi kasutut ei tehta, ja ise otsustada, mida anda ja kuidas aidata.
Pealegi, toidupank on pank, mis ei laena kõrge intressiga, vaid kingib tagatiseta.
Tundub, et eestlased ei ole teiste suhtes osavõtmatud ühti. Kui keegi võtab enda kanda abistamise korraldusliku poole, on kampalööjaid küll. Ja mida läbipaistvam ja vähem anonüümne abistamisvõimalus, seda parem.