Tere, Joulupukki! Moi!

, kombeline vestja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raivo Riim.
Raivo Riim. Foto: TEET SUUR/VIRUMAA TEATAJA

Ei teagi, kummas keeles sulle kirjutada. Küllap paned mõlemast. Vahet pole, mul savi. Tegelt oli mul asja ka, jõulud ju varsti. Mul saab siin põtrade maal varsti QS aastat. Täitsa lahe: pappi tuleb, päevad on küll pikad, aga eestlane on ikka töörügaja olnud. Ja kärakat pannud. Nii kui laeva saab, kork maha! Naisele ütlesin, et raha ei saa, ei maksta noh. Pomo ei maksa, sellepärast ei saa. Tegelt palk jookseb, aga peab siis kõike naisele rääkima. On ju, vana!

Algul sai siin roppu moodi rabatud. Maksti mustalt ja anna tuld. Nii palju saad, kui teed. Olin nõus igasugu tööga. Sommid ju valivad ja kogu aeg on neil üks kahvitauko või kohvipaus. Somm jätab või kirve õhku rippuma, kui kell kukub. Meie, eestlased, paneme  täiega, isegi lõunat ei tee. Peaasi, et euro kõlksuks!

Eestis olin töötu, siin olen ikka valge inimene, mitte mingi Ansipi neeger! Saan ikka 8 euri puhtana käteen ja ei mingeid makse. Nende sitaste maksude pärast see Eesti elu perses ongi. Nüüd ütles pomo, et enam ei saa mustalt. Et maksuamet nuhib ja peab töölepingu tegema. Pomo lõi kusele! Tööleping tähendab ju kohe maksusid, perke­le paska.

Ah jaa, oleksin peagu unustanud. Tead taat – mul mure. Mul naine lastega Eestis, seal näljarottide maal. Tead, enam ei viitsi kodus käia: kuula seal seda naise viginat, et raha vähe, temal vaja üüri maksta ja elektrit, et lastele vaja suuremad talvesaapad, et vanad ei lähe enam jalga ja et seda vaja ja teist vaja.

Tead – ühesõnaga ma pole enam vist 2 aastat kodus käinud. Enam ei tõmba ka, algul ikka rohkem laste pärast sai käidud. Ja nüüd kujuta ette, andis naine asja kohtusse ja tahab lastele raha, et ma ei maksa alimente. Suudad sa ette kujutada, võttis kätte ja läks kohtusse. Nagu ma oleks mingi kriminaal või mafioosnik. Tead, vana. Vii mu naisele jõuluks üks paksu armastuse lugudega raamat, las loeb ja ulub. Kisub veits silma veele ja hakkab must hale ja võtab selle kohtu avalduse tagasi.

Muidu ma pean vist ikka ise ka korra sinna sõitma, viin vähän jõulunänni ja luban, et jätan korteri naise nimele, kui muidu maha ei rahune. Ega see mingi villa polegi, vana kolhoosiaegne maja, 8 korterit, külm ja torud jääs. Oleme siis kokku leppinud.

Ah et mida ma ise tahan – kiitos kysymästä. Mul kink juba käes – leidsin siit ühe kobeda totsi, ka Eestist, tal lapsed juba suured ja muidu vaba. Tõmbas samuti Eestist jeehat. Võtame koos napsi ja hullame niisama ja üldse on elämä ilus, kui seda alimentide lugu ei oleks. Kiitos sulle ja ole ise ka mõnus!

Pets, endine eestlane

Päris kutsu

Kulla kallis jõuluvana! Kirjutan sulle teist korda. Eelmisel aastal kirjutasin esimest korda, siis tahtsin endale väikest kutsut. Siin Soomes on kõikidel lastel oma koer, kellega nad õues jalutamas käivad. Siis sa tõid mulle hästi ilusa ja karvase mängu koera. Täpselt sellise, nagu me emmega laeva poes nägime ja mille kohta ta ohkas, et liiga kallis.

Sellel aastal on mul mure. Kui ma öösel üles ärkan ja pissile lähen, kuulen ma, kuidas emme vaikselt oma voodis nutab. Ja kui ta Eestisse helistab, siis ta ütleb tädi Annele, et keel on võõras ja kedagi ei ole ja kõik käib läbi pisarate. Imelik, mina ju olen. Ja siis ta ütleb veel, et kergelt ei tule miski. Ma ei tea veel, mis see miski on, aga palun too emmele see miski, siis ta enam öösel ei nuta.

Minule too palun nüüd päris koer. Siis me saame kolmekesi koos kelgumäel käia, kui emme pärast rikaste tädide juures koristamist koju tuleb ja ta liiga väsinud ei ole.

Maria emmega Soomes, issi Eestis

Koduigatsuse leevendus

Kulla jõuluvana. Pole sulle juba aastaid kirjutanud, aga sel aastal justkui peaks. Käisin Helsingis mardilaadal (vist 20ndat korda), nägin seal oma vanu tuttavaid üle kogu Soome. Enamik neist on käinud Rakveres ja Võsul eesti keelt õppimas.

Kohtusin seal ka sadade eestlastega, kes Soomes töötavad. Kui soomlastel silmad säravad, siis eestlastel millegipärast mitte. Kui soomlased on jutukad, nad küsivad-uudistavad, siis eestlased on justkui mures. Võib-olla Eestis elavate laste-naiste-meeste pärast. Võib-olla olid nad alles äsja Eestis käinud, sest: nagu üks Haljala naine ütles - kõige raskem on pärast kodus käimist.

Kulla joulupukki, ole kiltti ja too kõikidele minu tuttavatele Soomes töötavatele eestlastele jõuluks koduigatsuse leevenduse piparkook.

Jää heaks, nagu Rakveres on kombeks öelda.

Raivo Rakverest

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles