Kolumn: Mõtleme koos “Mõtlejaga”

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raivo Riim.
Raivo Riim. Foto: Marianne Loorents

Käisin Helsingis Rodini näitusel. Eelmisest on möödas pool sajandit, on aeg Soome uuele põlvkonnale suurt prantslast tutvustada. Nii väidab paks näitusekataloog.

Sajad kujud on kohale toodud Pariisist ja Rootsist, mõned Soomest. Kes meist ei tunneks “Mõtlejat” (1880). Teate küll ju seda käsipõsakil istuvat veidi vimmas meest, kes endamisi arutleb maailma asjade üle. Või juurdleb, mis kell viinapood lahti tehakse ... nagu Soome irvhambad ütlevad. Olen kohanud loovülesandeid, kus tuleb endal välja mõelda ja kirja panna, millest ta just praegu mõelda võiks.

Helsingis oli niiii suur “Mõtleja” (umbes kolm meetrit kõrge pronkskuju), et minu ainus mõte oli, et kuidas küll selle vana, sajaaastase muuseumi 3. korruse põrand kuju raskusele vastu peab – mitu tonni pronksist mõtteid ikkagi! Täna peab kogu maailm “Mõtlejat” kunstiteoseks, ja väga heaks. Kui Rodin selle üle saja aasta tagasi esimest korda näitusele pani, oli kisa väga suur. Eriti pahandati mõtleva mehe kumera selja (see on ju inimahv!) ja inetute lihaste pärast. Rodin ei lasknud end kisast häirida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles