Kooliskandaali jätkuks

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Õpilase säuts tõi kaasa konflikti õpetajatega".
"Õpilase säuts tõi kaasa konflikti õpetajatega". Foto: Kuvatõmmis

Eesti ühiskonnas laia kõlapinda leidnud säutsuskandaal on tekitanud palju vastakaid reaktsioone.

Kõige huvitavam on see, kuidas säutsunud neiut toetatakse kõige erinevamatest leeridest ja kõige erinevamatel põhjustel. Kultuuriringkondades leitakse, et toime on pandud räige sõnavabaduse rikkumine.

Konservatiivsemad inimesed toetavad neiut koolinäidendis asetleidnud suudluse tõttu, mis neile kohatu tundus. Kolmandad leiavad, et tegu oli kooli ülereageerimisega, mis riivab rahva õiglustunnet.

Situatsioon tekitas küsitavusi just seetõttu, et nn kuritöö ja nn karistus polnud omavahel proportsioonis. Nüüd on probleemi asunud lahendama Lääne-Virumaa haridusosakond.

Haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Aivi Must ütles edasiste sammude kohta: “Konflikti oleks võinud kohe lahendada rahulikus vestluses, otsides mõlemaid pooli rahuldavaid lahendusi. Nüüd on koolil see plaanis uue veerandi alguses. Kahju on juba tehtud, nüüd on sellest kõigil võimalik õppida ja teha järeldusi edaspidiseks.”

Janek Mäggi, suhtekorraldaja

Minu arvamus on kujunenud ainult meediakajastuse põhjal. Leian, et postitus “Vinni-pajusti gümnaasium more like vinni-porno gümnaasium kui aula ees rõvedalt tatti pannakse,” oli elulähendane ja siiras. Ma ei näe selles ärapanemist. Aus emotsioon.

Üldse olen arvamusel, et pealesunnitud “kunstiline seksuaalsus” häirib väga paljusid inimesi, eriti lapsi-noori. Kui sa “aula ees rõvedalt tatti panna” või seda pealt vaadata ei soovi/suuda, oled kohe kurjategija?

Oma teismelistele poegadele (16, 15) räägin muidugi, et sõnapruuk olgu viisakas, eriti kirjalik ja avalik – see käib iseäranis sotsiaalmeedia kohta. Kuid kas alati on? Vahelejäämised kinnitavad: ei ole!

Avalik vabandus? See tundus küll liig mis liig. Laste avalik kunstiline keelesuudlus (kui uskuda avaldatud materjale) – noh, kõlab vinni-pornolikult küll. :)

Muidugi ma mõistan ka õpetajat – sa tahad teha suurt kunsti, selles peab olema kirge, konflikti, erutust! Aga vanem peab alati mõistma nooremat. Sest too ongi rumalam, kuna tal puuduvad kogemused.

Tülide puhul on ju reeglina nii, et see, kes oli süüdi, ei olegi oluline, sest ühest tõde ei ole olemas. Tähtis on, et pooled tunnistavad oma vigu, lepivad ära, annavad andeks. On endal kergem elada ja teistel ka. Olen alati arvanud, et kui keegi ei ole millegagi rahul, tuleb veidi järgi anda. Isegi siis, kui tunned, et sul on pigem õigus. Õigus ei loe midagi, loeb see, et saab rahus elada. Armastust on vaja. Seda südamlikku eelkõige.

Tiina Saar-Veelma, psühholoog

Ideaalses maailmas oleks peale etendust söakas abiturient läinud õpetaja juurde ja nagu võrdne võrdsele andnud tagasisidet etenduse kohta. Tegemist on ju elusa loominguga, mida saab arendada, mitte valmis kultuurkonserviga. Ideaalses maailmas oleks õpetaja läinud peale säutsu lugemist õpilase juurde ja öelnud, et ta austab tüdruku sõnavabadust, aga et teda see kommentaar solvas. Vabandust.

Võibolla oleks ta öelnud veel, et ilmselt ma õpetajana ei osanud olla piisavalt tähelepanelik sinu suhtes, et sa otse minule tagasisidet ei andnud. Aga ootan, et sa ikkagi teinekord julgeksid seda teha.

Võibolla olekski see lugu sinnapaika jäänud ja noor oleks sellest õppinud midagi head elu kohta – meil kõigil on õigus eksida ja ka sealt leidub tee edasi.

Miks me ei tee aga seda, vaid otsime muid viise?

Sest see on viimane abinõu. Siis kui meil pole enam usku, et meid kuulda võetakse, et meie arvamus on oluline, et sellega arvestatakse.

Selmet süüdlasi leida ja karistada, tuleks kuulata kõiki osalisi ja mõista. Sest sellised situatsioonid on tundlikud – inimesed ja eriti noored on haprad ning meele sisse võib jääda jälg kogu eluks.

Pia Maria Uuetoa, Kiviõli I keskkooli eesti keele ja meedia õpetaja

Antud juhul peaks tegelema mõistmisega, mitte hukka mõistmisega, ning seda ka õpetajate ja kooli juhtkonna poolt.

Tänapäeval ei saa rääkida sellest, et karistame kedagi tema arvamuse eest – igaühel on õigus avaldada arvamust ja just selles vormis, milleks ta võimeline on, kuid sellist juhtumit oleks pidanud ennetama. Kindlasti oleks pidanud toimuma esimene vestlus neutraalsel pinnal – see tähendab, et neiul oleks pidanud olema võimalus kaasa võtta keegi, kes tema arvamust jagab ja teda kaitseb. Antud juhul tundub, et mõlemal poolel on ju omamoodi õigus.

Kindlasti tuleb koolides rääkida sõnavabadusest ja eetikast ning muu hulgas ka sellest, et kui avalikus ruumis kommenteerid, on sellel ka tagajärjed. Aga tagajärjeks ei tohiks kindlasti olla selline asi, et õpilane käib klassist klassi ja vabandab, vaid avatud ja usalduslik arutelu. Mina lugesin ka seda kommentaari ja ausalt öeldes oli tegu väga vaimuka ja andekalt kirjutatud säutsuga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles