Maailm algab väga väikestest asjadest. Mullast. Päikesest. Taimedest. Putukatest. Sealt algab eluring. Inimesel aga on eluterveks toimimiseks tarvis ka midagi, mis pakuks hingele sooja; seda miskit, mis kusagilt alateadvusest tooks meelde, kust saab ring alguse.
Eestlastena tahame uskuda, et oleme loodusega tugevas kontaktis ja tunneme kodumaiseid puid, taimi, loomi, linde ... Aga putukaid? Kui palju me neist tegelikult teame? Kas oskame neid määrata ilma raamatut appi võtmata?
Õues välimäärajaga ringikõndimiseks on veel vara, ent Uhtna lasteaias on väljas põnev näitus, kus usin õpetaja Mari Liima kõikidele huvilistele oma putukakogu vaatamiseks välja on pannud. Tema hingele teeb head loodus. Ja putukad! Kohtume päikeselisel kevadpäeval hubases Uhtna lasteaias, kus uhke putukakogu omanik meid rõõmsal meelel vastu võtab.
2011. aastal Lääne-Virumaa aasta õppijaks valitud Mari Liima on laialdaste huvidega inimene, kelle keskseks motiveerivaks jõuks on pidev soov õppida ning toetav perekond ja sõbrad-töökaaslased.
Sellesama õpiinnu ja eelpool mainitud loodusearmastuse tõttu läks Mari Liima kaks aastat pärast Rakvere kolledži lõpetamist ja aasta õppija tiitli saamist Luuale retkejuhiks õppima.
“Olen väga tänulik Luua kooli õppejõududele inspiratsiooni eest ja töökaaslastele ning perele, kelle abiga sain jälle koolis käia.”
Luua metsanduskoolis õppimist võib lugeda ka putukanäituse algusajaks. “Sain koolist veidi tehnilist abi, kuidas putukaid kogusse sättida, ning sealsed õpetajad aitasid mu toonase kogu üle vaadata, et kas olen liigid ikka õigesti määranud. Enne seda polnud ükski spetsialist mu kogu vaadanud,” räägib Liima.
Näitus lasteaias sündis töökaaslaste õhutusel, kes teadsid kaaslase eripärasest hobist, suurest kogust ja soovist lastele putukaid tutvustada. “Tahtsin, et lapsed teaksid, et putukaid on ikka väga vaja. Küsin neilt, mis nad arvavad, mis saaks, kui putukad maailmast kaoksid. See paneb neid pikalt mõtlema. Mäletan, omal ajal oli väga tore tunne, kui mulle süvitsi jõudis kohale teadmine, et kõik on omavahel vägagi seotud, kõik hakkas klappima,” lausub putukahuviline õpetaja.
Näitusel püüavad pilku lisaks põhjalikule kogule putukauurija töövahendid, mis Liima sõnul lastele väga huvi pakuvad – neile meeldivat ise kõike katsuda ja proovida, kas nemad oskaksid putukaid püüda.
“Kõik need töövahendid on vajalikud ning põnevad, ent eriti õnnelik olen meie binokulaari üle, mille kinkisid meile jõuludeks lapsevanemad. Tänu selle olemasolule saame pakkuda lastele nii-öelda teaduse tegemise võimalust. Mul on hea meel, et saame lastele tutvustada midagi, millest nad pole varem kuulnudki või mida vanemad ehk ei oska neile seletada. Ka õues olles soovivad lapsed tihtipeale mind putukauurimises aidata, toovad mulle putukaid-mutukaid näha ja uurivad, kellega täpselt tegu. Ma enam kõiki ei lubagi neil püüda, ütlen, et kutsugu mind niisama vaatama, muidu segame liialt loodust,” jutustab Mari Liima kirglikult.
“Laste tagasiside on vahetu ja siiras, neile meeldib, et neile on näitusel ka täitmiseks mõned ülesanded, et see on nii-öelda aktiivne näitus. Ja muidugi võimalus näha midagi, mida iga päev ei kohta – erilist elevust on tekitanud näiteks roomajate nahad. Poisid on õhinal uurinud, kas olen kõik need roomajad ise kinni püüdnud,” räägib Mari Liima muheldes.
Tööd nõudev on ka see, kuidas kodus nii paljude õrnade eksponaatidega kogu hoitakse – seal ju putukate püsiekspositsiooni üleval ei ole.
“Putukad on kapriissed jah,” kinnitab Mari Liima naerdes. “Olen nad kategooriate järgi ära sättinud ja hoiukarpidesse pannud. Neil on tarvis ühtlast temperatuuri ja õhukindlust, et mõni elav putukas mu näitust nahka ei paneks!”
Uurin väljapanekut, mis tõstab putukahuviliste lati väga kõrgele, vaatan uhket autorit ja taban end paratamatult mõtlemas, kas sellise hobi kõrval aktiivsel õpetajannal muuks aega jääbki või võtavad mutukad peamise. Tuleb välja, et mõne inimese päevas on tunde rohkem kui teistel, ning taas saab tõestatud fakt emade-vanaemade rööprähklemisvõimest. Nimelt on Mari Liima jaoks kõik ta hobid ja tegemised tema elu lahutamatuks osaks ja eraldi nende tarvis aega leida polegi vajadust.
“Mulle lihtsalt meeldibki loodus kõige enam!” ütleb ta naerusuiselt. “Meeldib koos abikaasaga matkamas käia – ka siis on meil kogu aeg ikka liblikavõrk kaasas ja karbike putukate jaoks igaks juhuks taskus. Ka lapselastele meisterdasin sulgpallireketitest pisikesed võrgud. Kui jõe äärde läheme, on kõigil uhkelt liblikavõrgud üle õla. Mulle meeldib väga lapselastega koos olla ja nendega tegelda, loodan neile oma loodusehuvi edasi anda. Kodukujundamine ning aiandus on samuti olulised. Ja käsitööd naudin ka, ehkki seegi kipub mõnikord loodusega seostuma,” räägib Mari Liima ning näitab enda meisterdatud metsseakihvadest kaelakeed.
“Olen ülimalt tänulik oma perekonna ja kaaslaste eest. Ma üksi ju ei teeks kõike, mida teen – toetav kaaskond loeb väga palju, see, et on olemas pere ja sõprade tugi ja abi,” rõhutab Liima ning jätkab siis naerdes: “Sain just teada, et horoskoobi järgi mulle igav ja rutiinne elu ei sobivat. Eks see ole õige ka – mulle meeldib, kui tegemist on palju!”